23.12.09

13.12.09

Pidu kuue gordoniga


Vahepeal on olnud pikk paus meie tegemiste kajastamises.
Koerad ja inimesed on elanud oma aktiivset ja kiiret elu. Kuu on veerenud märkamatult ja pidustused on taas ukse ees ja uksest sees.
Igal aastal oleme tähistanud Finfair'i kenneliga jõulude saabumist. Sellel aastal oli seda hea ühildada kutsikate kaheksanda kuu sünnipäevaga.
Pidu algas juba varajastel lõunatundidel ja lõppes õhtu saabudes. Kutsikatest on saanud ilusad noored gordonid. Iseloomult on nad kõik veidi erinevad, kuid koos olles moodustavad mõnusa ühtse terviku, kus kõik on kõigiga sõbrad.
Täna hullas meil hoovipeal kuus gordoni setterit. Kutsikad annavad kasvult juba suure koera mõõdu välja ja nii kimaski must kuuik mööda aeda. Korrapidajateks olid Lex ja Gloria, juhuks, kui mäng väga tormiliseks läks.
Peale esimesi rounde käisid kõik ribu-rada-pidi trimmimisel. Tänu Helisele said kõik jälle viksi ja viisaka välimuse. Peo pidulikul osal jagasime kingitusi ja koerad lasid sünnipäevatordil hea-maitsta. Selline peabki olema üks lahe koerte-inimeste pidu!
Palju , palju õnne kallid Brita, Affric, Carron ja Sunny!!!

18.11.09

Kui lapsepõlv saab otsa


Mäng, mäng, mäng on väikese koera töö...
Öeldakse, et kui tahad võrrelda koera vanust inimese omaga , siis korruta seitsmega.
Arenemise kiirus on samuti nii kiire. Eriti hästi paistab see silma, kui kõiki korra nädalas kutsikakoolis jälgida. Muutub käitumine, muutuvad mängud ja prioriteedid.
Kõigi kolme kutsika jaoks on muutunud just tema peremees kõige olulisemaks ja kõige huvitavamaks.
Meil on selline huvitav kutsikakooli grupp, kus individuaaltrenni saadetakse kutsikad vastavalt nende arengutasemele. Sellel pühapäeval jäi see kutsikakooli tund meile viimaseks.
Edasine õppimine toimub juba individuaalkorras. Olen Allaga täiesti nõus, et praeguseks on kutsikad saanud tugeva sotsiaalse baasi ning on valmis edasi liikuma.
Esialgsete plaanide kohaselt hakkavad treeningud olema hästi lühiajalised - 15 min.
Siis püsib huvi ja keskendumisvõime.

13.11.09

Sünnipäevapidu!


Just selline nägi välja tänane koerte sünnipäevatort. Torti kaunistas seitse lille, iga sardelli-lill ühe siin maailmas veedetud kuu kohta.
Teoreetiliselt hakkab kätte jõudma see magus puberteedi iga, kus kõrvadevahel vihiseb tuul ja elu on lihtsalt lill. Eks paistab, milliseks see igalühel neist kujuneb.
Noored gordonid said täna veel ühe kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt said kutsikad esimest korda korralikult trimmitud.
Mida kauem Sunny pidi kannatlikult paigal püsima, seda suuremaks läksid tema kaunid tumepruunid silmad :) Siinkohal suured tänud Helisele!
Palju, palju õnne nüüd juba teismelised Brita, Affric, Carron ja Sunny !!!

10.11.09

Ipsoni kutsikate ja noorkoerte võistlus kuulekuskoolituses


Koeri treenivad inimesed on omavahel ikka rohkemal või vähemal määral heas mõttes seotud. Ise poleks vast veel Sunny't võistlema saatnudki, aga sõprade soovituel sai siiski mindud.
Sunny on 100% Merili koer ning koos nad ametlikel võistlustel ka higistasid.
Õnneks on Merilil võistluskogemust piisavalt ning Sunny on selline stressivaba tüüp, nii et tegelikult oli neil seal võistlusplatsil lõbus.Enim õpib sellistes kohtades siiski koerajuht. Iga koer käitub võistlusolukorras ju erinevalt. Taas said selgeks vanad tõed, et võistlus algab juba enne kodust lahkumist, valida tuleb õige maius ning mänguasi peab olema ikka tõesti lahe...
Mis siin ikka pikalt keerutada. Tulemused olid järgmised :
* Liikumine rihmaga (max.20) - 15 p
* Istumajäämine ja eemaldumine (max.10) - 5 p
* Lamama jäämine (max.15) - 10 p
* Juurdetulek (max.20) - 20 p
* Seisa (max.10) - 10 p
* Hammaste näitamine ja ligipääsetavus (max.10) - 10p
* Mäng esemega (max.5) - 5 p
* Üldmulje (max.10) - 9 p
Katse sooritamise (max.100) Meil kokku 84 p , hindele hea.
Kohtunik Katrin Rinaldo.
Kohtunik soovitas kindlasti jätkata võistlustel käimist, pidades Sunny't kuulekuses väga perspektiivikaks.
Tubli töö Meril ja Sunny !!!

1.11.09

Sügiskoerus 2009


Seiklus, võistlus, koerus - Sügiskoerus 2009
Seekord siis Pirita metsades. Meie koertest oli rajale minemas ainult Sunny.
Sunny oli seekord juba teeneline kutsikas. Tavaliselt õnnestub kutsikatel vaid üks kord sellel rajal osaleda, kuid kuna meie titt alustas varakult, siis seekord sai veel lühikest distantsi joosta.
Väike soojendus, kaasvõistlejate ergutamine ja rajal nad olidki.
Teekonna pikkus oli kutsikatele igati paras - 1,4 km. Meie tiimi jaoks tuli neid kilomeetreid vist ikka kordades rohkem, sest neid haake mida Meril ja Sunny eduka raja läbise nimel tegid, oli tagantjärele päris lahe vaadata.
Lisaülesanded olid mõnusad. Siinkohal tuleb Merilile au anda nii mõnegi nipi kasutamise eest, mille peale poleks ise tulnudki. Kohati on päris keeruline panna koer tegema seda, mida ta ei taha ja sellisel moel, et koerale see ka meeldiv oleks.
Oluline oli mitmel lisakatsel hästi tunda oma koera ja tema eelistusi. See on koht, kus paljud koeraomanikud võiksid veidi endasse vaadata - kas ma ikka tunnen oma sõpra?
Samuti oli rajal punkt, mis andis tunnistust koerajuhi IQ-st ;)
Meie tagasijõudnud võistluspaar oli igal juhul ülesannete ja rajaga väga rahul.
Siinkohal võib vist Sunny lapsepõlve koeruse radadel lõppenuks lugeda, et järgmisel aastal juba võistlusklassis alustada.

Tulemusi, teiste pilte ja kommentaare vaata siit.

Illustreeriva foto autor : Marina Roos

18.10.09

Talv üle vaadatud


Lugu sellest, kuidas me talve külastasime.
Oli rahulik ja veidi uninegi laupäevahommik, kui arvuti andis märku uue seikluse avanemisest.
Meie perel on nimelt aastaid juba sees selline seiklusepisik, mis üheskoos teiste seiklejatega meid alatihti huvitavaid ja ilusaid Eestimaa paiku avastama ajab. Seiklejate seltskonda hoiab koos www.seikleja.ee
Sellel laupäeval siis tuli suund seada Lääne-Virumaale. Meil ladistas akna taga lausvihma ilma eriliste selginemise märkideta. Kiire kõne Väike-Maarjasse ja ojeee, seal sadas lörtsi. Pakkisime endid täisvarustusse, koerad autosse ja minek. Pool maad sõidetud, ikka sügis mis sügis ja siis....
Vihm läks järsku üle lörtsiks ja veidi aja pärast sadas ilusat laia lund.
Matkarajal saabusime juba tõelisse talve. Gloria ja Sunny said keebid selga ja matkama. Koerad naudivad alati selliseid retki. Sunny jaoks oli see ühtlasi esimene lumi. Rada viis meid läbi raba ja soo. Retke tegi keerukamaks see, et kilomeetri jagu kulges rada mööda laudteed. See, et laudtee oli lumine ja libe, oli pool muret. Teine teema oli laudtee laius - kohati oli seda vaid ühe laua laiuse jagu. Koerad tippisid nagu modellid jalg-jala ette, sest paiguti oli mõlemal pool laudteed vesi ja laukad. Loodus oli tegelikult imeilus ja need 5 km möödusid liigagi kiiresti.
Meiega samal ajal oli rajal veel kolm tiimi sõpru-seiklejaid, mis tegi laupäeva veetmise veelgi mõnusamaks.
Tagasi Tallinna saabusime jälle sügisesse ...

13.10.09

Pool aastat pole nali


Täna saavad Gloria kutsikad 6-kuuseks, täitunud on esimene poolaasta!
See on tõelise krati parim iga. Ei ole pättust, mis neile tundmata oleks.
Käsud-keelud pole kõik veel selged ja piiridki on vaja pidevalt ülekatsetada.
Kõik neli on särtsu ja sära täis. Tänu sellele saavad nad andeks nii mõndagi.

Palju, palju õnne kallid pisikesed pätid - Affric, Carron, Brita ja Sunny!!!

4.10.09

TAKO agilityvõistlus 03.10


Laupäeval peeti selle aasta esimesed agilityvõistlused siseruumis, sest padu-sügis ei lubanud enam välitingimustes võistelda.
Et kõigile selle võistluse tagamaad selgeks saaksid , peab alustama teemakäsitlust juba neljapäevast.
Just siis otsustas Gloria, et kõhutõved võiksid ka mööda teda käia. Ei tea kas oli see sissesöödud õuntest või millestki muust, aga kõht oli Glorial ikka korralikult lahti.
Neljapäeva hommikul kell 7.00 startis Meril klassiga Vormsile - loodusklassi. Kahepäevane loodusklass Vormsil sisaldas 12 km matka ja kõike muud, mis looduse ja hea seltskonnaga seotud ;)
Igal juhul laupäevaks oli tandem Meril - Gloria üsna kurnatud seisus.
Mis siis võistlustel tegelikult juhtus?
Kuna Glorial oli nende päevadega kõht korda saanud, siis nälg näpistas kangesti. Ilmselt mõjus maius nagu hiiretele juust, ehk siis hüpnotiseerivalt :) Merililt nõks ebamäärasem juhtimisliigutus ja sinna nahka see esimene jooks läkski.
Eks see tegi Merili tähelepanelikuks. Teises jooksus enam ta endale vigu ei lubanud ja nii see II koht sealt tuligi.
Arvestades asjaolusid , siis igati hea tulemus !

25.9.09

Näitusetreeningud


Ka ilu tuleb osata näidata.
Juba enne kutsikate sündi olin lubanud endale, et kutsikad peavad saama hea stardikapitali teadmiste ja võimaluste näol. Tänu sellele teadsin täpselt mida ja millal pean tegema :)
Kutsikad on nüüd saanud nii vanaks, et on paras aeg hakata neid näitusteks ettevalmistama.
Sai siis näitusekohtunik Inga Siiliga kokkulepitud, et algteadmised näitustel toimuvast omandavad Gloria kutsikad just tema juures.
Kokkulepitud ja tehtud ning kutsikaomanikele selline võimalus väljapakutud. Taas pean tegema lugupidava kummarduse nende suunas, sest kõik neli olid nagu üks koer taas trenniplatsil. Anne ja Brita tulid Tartust, et teha ära tunnine näitusetrenn ning siis tagasi sõita. Kõigi kutsikaomanike pühendumus on tõesti imetlemistväärt!
Kuna sedalaadi kogemus pisikestel gordonitel puudus, siis õpime kõike step by step.
Esimeses tunnis lihvisime liikumist ja pöörasime suurt tähelepanu koera ja omaniku vahelisele kontaktile. Koju minnes said kõik kaasa näpunäited, et siis järgmisel nädalal jätkata...

15.9.09

Jahikatse


Laupäeval 12.septembril korraldas Setterite Klubi jahikatse ehk siis täpsemalt oli katse nimi "Jahiomaduste kindlakstegemine metslindude leidmisel". Kohtunikuks hr. Mart Mae
Nagu eelnevatest postitustest lugeda võis, oleme me veidi küll Viljandis harjutamas käinud. Seda, mida Gloria katse päeval kavatses teha, ei teadnud aga keegi ette. Eks ta veidi tundmatus kohas vettehüppamine oli meile mõlemale.
Katse toimus põllul, kuhu kohtunik oli viinud paar vutti ning paar parti. Külalisesinejaks oli põlluserval mäletsev lehm. Kohtuniku ainus kommentaar selle kohta oli, et kui lehma kiusama läheb , siis on kohe katse läbi. Õnneks käis Gloria vaid korra piimaandjat uudistamas ja käskluse peale tuli ilusti tagasi. Edasi läks juba tõsiseks tööks. Entusiasm ja energiatase olid nii kõrged, et esimene põllu kontrollimine toimus kiires galopis. Puuduseks luges kohtunik seda, et Gloria kontrollis põldu kaks korda ehk siis kirjeldusse saime märke - kordas maastikku. Kui esimene kontrollimine tehtud, võttis Gloria traavile ja leidis vuti, märge kirjelduses - leidis uluki kindlalt, juurde vedu 15 m kauguselt. Nüüd järgnes see osa, millega Gloria suutis mind üllatada. Enne lindu tegi ta ilusa seisaku - pointingu. Kui meie kohtunikuga olime talle praktiliselt seljataha jõudnud, ajas Gloria linnu lendu. Selle eest saime kiituse - päeva parim pointing :)
Kui põllult tagasi jõudime, toimus veel paugukatse. Seegi sai edukalt läbitud.
Jahikatse tulemus - III järk.
Samale tulemusele sooritas katse ka Gloria õde - Finfair Girl Friend.

Palju õnne Anu , Tarmo & Blacky ( Finfair Girl Friend ) !!!

Foto : Liina Kümnik

14.9.09

Kutsikad on juba 5-kuused


Täna said Gloria kutsikad juba 5-kuuseks.
Seekordne pidupäev möödus usinasti "koolipinki nühkides". Kõik said kooki ja konti kutsikakoolitunnis.

Palju, palju õnne kallid Affric, Carron, Brita ja Sunny !!!

8.9.09

Kennelite kokkutulek Haminal


Igal aastal septembri esimesel nädalavahetusel toimub Soomes kolme gordoni settereid kasvatava kenneli kokkutulek - kennel Finfair, kennel Moonset ja kennel Groovin.
Viimased kaks aastat on kokkutuleku kohaks olnud Hamina.
Meie reis algas juba reedel, kui hommikuse laevaga suuna Helsingile võtsime. Reisiseltskonda kuulusid sellel aastal Helis, Urho , Henri ning nende pere gordoneid esindas sellel aastal Emmy, siis Anne ja Brita(Gloria kutsikas) ning Meril ja mina koos Sunny'ga. Gloria jäi seekord koju.
Juba pikka aega on olnud mul soov külastada Soomes Hyvinkääl asuvat koerte taastusravikeskust. Nii me seekord oma plaanid tegimegi.
Tegelikult on tegu kompleksiga, kuhu kuuluvad koerte hotell, ujula, füsioteraapia kabinet, soolakamber, trimmimisruumid ning koolitusruumid. Väikese ekskursiooni käigus saime sellest kõigest ka korraliku ülevaate. Kohe selle kompleksi kõrval asub agilityhall.
Nii et kõik on käe-jala juures.
Kuna ilm oli ilus ja aega meil jagus, tegi Urho ettepaneku minna väikesele matkale, mis tegelikult oli ettevõtmine minu hingele. Nii me siirdusime Repovesi rahvusparki.
Ega me teab mis pikka matka teinudki , kuskil 6 km, aga see-eest oli tegu tõeliselt looduskauni paigaga. Kohe matka alguses oli Soome pikim rippsild ning need trepid...
Neid peab lihtsalt ise nägema ning proovima :) Koha tegelik väärtus seisnes aga nendes hunnitutes vaadetes, mis igal sammul avanesid.
Nüüd hakkas juba õhtu kätte jõudma ning meil oli aeg sättida endid kogunemispaika Haminal.
Soe tunne oli kohtuda taas nende inimestega, kellega vast aasta tagasi sai koos mõnusalt aega veedetud. Koos käivad ju ikka need inimesed, kellel on ühised huvid ja sarnased vaated elule. Minu jaoks kõige põnevamad olid arutelud, mis puudutasid gordoni setteri aretust.
Laupäeval oli palutud lektoriks hr.Timo Kuosmanen. Teemaks seekord suhtlemine koeraga, kontakt, stress ja rahustavad signaalid. Hiljem praktilises osas sai proovida mitmeid harjutusi ning ühtlasi ka uusi ideid, mida koeraga koos ette võtta.
Pärastlõuna oli planeeritud sportlik ning õhtu saabudes olid kõik parajalt väsinud.
Õhtu lõpetuseks ootas kõiki kuum saun ja lõke. Siinkohal ei saa ma taas mööda kaunist loodusest, sest meie elamine-olemine oli väikese ent uskumatult ilusa järve kaldal ning patt oleks olnud jätta kasutamata võimalust minna õhtusele paadisõidule.
See, et Henri väga hästi sõuda oskab, oli minu jaoks juba teada tõde. Igal juhul oli laupäevane päev igati kordaläinud.
Pühapäeva varahommikul, kui kutsikad välja küsisid ja äratuskell helises...
Prrr, sadas paduvihma. Tegelikult polnud selles aga midagi kohutavat, sest käes oli kojusõidu aeg. Kiire hommikusöök, südamlik hüvastijätt ja koduteele.
Tagasi Tallinnasse jõudsime pealelõunal, meeles mõlkumas veel soome gordonid, südamlikud inimesed ja loomulikult tohutult ilus loodus.

30.8.09

Rahvusvaheline Agility võistlus CACIAG


Kaks päeva on olnud täis tihedat võistlemist.
Luigel toimusid aasta tähtsaimad võistlused agilitys - CACIAG 2009
Peale poegimist oli Gloria koos Meriliga taas võistlustules.
Meril ja Gloria võistlevad võistlusklassis A2 ning laupäeval oli neil kaks võistlust - agilityrada ja hüpperada.
Tulemused räägivad iseenda eest.
Agilityrada - puhas tulemus ( vead : 0 ) III koht
Hüpperada - puhas tulemus ( ajavead : 1,28 sek) 5. koht

Teine võistluspäev. Hommik oli kaunis, päike paistis ja ilm oli super. Kui kätte hakkas jõudma A2 võistlemise aeg , olid taevasse kogunenud äikesepilved. Rajaga said veel kõik "kuiva nahaga" tutvuda ning esimene koergi jooksis kuival rajal. Siis aga...
Kostus müristamist ning algas laussadu ning võistlus katkestati. Meril proovis muudkui Gloriaga soojendust teha, aga no kaua sa ikka soojendad. Sunny ootas kannatlikult autos ja kell tiksus juba halastamatult kutsikakooli aega. Samal ajal oli vihm asendunud rahehoogudega.
Meril lubati rajale, kui vihm oli veidigi vähemaks jäänud. Tundes Gloriat, kes kõige rohkem jälestab vihmast ilma ja porilompe, siis oli meie arvates see võistlusjooks juba eos nurjumisele määratud. Ja siis....
Pühapäevane agilityrada - puhas tulemus ( vead : 0 ) II koht !

Palju Õnne Meril ja Gloria !!!



23.8.09

Kuulekusetrenn, kutsikakool, agilitytrenn


Jah, just nii nägi täna välja meie koerte pühapäev.
Esimene - kuulekusetrenn on meil igapühapäevahommikune teema, nii et siin polnud midagi uut.
Gloria tegi hea trenni ning Alla arvas, et kuna meil kuulekuses (KK) on eksamid sooritatud, siis nüüd võiks sõnakuulelikkuses (SK) võistlemist proovida. Mõnda elementi peab veel veidi lihvima ja siis miks ka mitte võistelda.
Lõunaajal toimus meie kutsikate esimene koolitund. Grupis on kokku viis ühevanust kutsikat - neli setterit ( kolm gordoni setterit ja üks inglise setter) ja üks saksa lambakoera kutsikas.
Kuna Gloria kutsikad on kõik nagu oma lapsed, siis soovid ju neile ainult parimat. Peale tänast julgen kindlalt öelda, et kutsikakooli treeneri oleme me parima saanud. Alla, kelle juures Gloria on käinud alates kuuendast elukuust, suutis mind täna taas üllatada. Ega ilmaaegu ei öelda, et ta on koerte psühholoog.
Tunni alguses oli kindel sotsialiseerimise osa, mille käigus ta jälgis kutsikaid ja kuulas peremeeste jutte oma koerte kohta. Samal ajal juhendas ta omanikke, kuidas käituda kutsikaga erinevates situatsioonides, mis koerte omavahelisel suhtlemisel mängu käigus täna ette tulid.
Mängult mindi sujuvalt üle õppimisprotsessile. Kõik me oleme erinevad ja sellest juhindus ka Alla. Igale omanikule seletas ta individuaalselt lahti, miks ta koera õpetamiseks valib just sellise metoodika ja mida koer loeb välja meie käitumisest, tuues tavainimesele hästimõistetavaid paralleele. Tehes ühe kutsikaga lihtsat harjutust, järgnes põhjalik seletus selle kohta, miks tema teeb seda ühte moodi , aga omanik peab tegema teisiti. Hästi põnev oli ka täiskasvanud isase koera - Lexi - roll nn. lasteaia kasvatajana. See oli Alla kindel soov, et Lex meid aitaks. Enne tunni algust selgitas ta täpselt, miks ja milleks see vajalik on ja uskuge või mitte, aga see töötas 100 %. Tunni lõppedes sai iga kutsikaomanik veel Allaga individuaalsed minutid tagasisideks.
Maarja ja Lex ning mina ja Gloria käime Alla juures edasijõudnute trennis. Peale kutsikate tundi pidime kurbusega tõdema, et kui oleksime kohe kutsikaeas saanud Lexi ja Gloriaga minna Alla käe alla õppima, oleks nii mõnigi viga tegemata jäänud.
Päev veel sellega ei lõppenud :)
Meril oli kindlalt otsustanud, et täna läheb ta agilitytrenni. Treener Marttil oli täna trenn planeeritud Hallikal. Kuna trenniplats asub looduskaunis kohas, kus jahikoeral ja eriti meie Glorial teatud põhjustel on seal väga raske keskenduda, siis olid mul selle plaani suhtes kerged reservatsioonid. Tegelikkuses kujunes see trenn aga kirsiks tordil.
Kui Meril ja Gloria koju saabusid, ei olnud enam kahtlustki - otsus trenni minna oli õige .
Trenn sisaldas ka videotreengut ja analüüsi ning kõigil on seda võimalik vaadata allpool:

22.8.09

Taas seda ürgset äratamas


Kokkusaamistel võivad olla mitmed erinevad põhjused.
Samal ajal kui paljud inimesed tähistasid Eesti Vabariigi taasiseseisvumist, mis ei ole mitte vähetähtis, pakkisime me auto täis erinevat jahitreeninguks vajalikku kraami ja võtsime suuna Viljandile.
Kaja ja Helis olid teinud pakkumise, millele oli võimatu ei öelda. Kuna nagunii oli plaanis pidada igakuine kutsikate kokkusaamine, siis oli mõnus ühendada meeldiv kasulikuga. Põld oli seekord mustade (loe: gordoni setterite) päralt. Teistega koos sibas ka väikene Tyson, kuid tema on meil oma poiss.
Kuidas meil siis läks? No seda peab küll ütlema, et koerad oskasid vabadusest, ilusast ilmast ja ka loomulikult "mängujahist" siiralt lugu pidada. Kohati tundus, et kutsikad võtsid linnu otsimist isegi tõsisemalt kui suured koerad. Nende jälgimine oli tõeline nauding.
Kuna suurtele - Gloriale, Emmy'le ja Lexile oli kohe selge, millega tegemist, siis nende kannatamatus põllule saada oli silmaga näha ja kõrvaga kuulda :)
Ikka ja jälle ei väsi ma kordamast, et töötav koer on vaatamisväärsus omaette. Seda peab ise kogema.
Selleks aastaks on meil ilmselt Viljandi kooskäimised läbi saanud. Nii nagu suvigi hakkab märkamatult lõppema.

16.8.09

Affricu ja Sunny esimene võistlus


Kauaoodatud Suvekoerusel on Affricul ja Sunny'l nüüd koerus tehtud.
Hommikul Padisele jõudes ei tõotanud ilm tulla just päikeseline. Kallas vihma ja külm puges vägisi nahavahele. Selleks ajaks kui meie kutsikad startisid oli aga vihma järele jäänud ja veidi ajapärast tuli päikegi välja.
Ülesanded olid kutsidele puhas fun. Kutsikaraja kolm lisaülesannet ei valmistanud noortele gordonitele erilist peavalu. Esimene - tunneli läbimine koos tiiruga ümber puu kenasti tehtud, suunduti punkti kus pidi läbima ilma takistusteta agilityaiad ning lõpetuseks tuli teha tiir ümber paigalistuva kutsika, ehk siis koeraspordialases keeles - sooritada püsivusharjutus.
Raja pikkus ja ülesannete raskus oli kutsikatele väga hästi valitud.
Peale finishit oli pisike pea ikka üsna väsinud. Eks väsitas omajagu ka kogu võistlusmelu ja rohked muljed. Väsimus oli nii suur, et Sunny ronis Merili sülle autosse magama. Nii nad seal siis koos tukkusid, et veidi aja pärast jälle taas suhelda, suhelda ja veel kord suhelda :)
Sunny ja Affric nautisid oma elu esimest võistlust täiel rinnal.
Selleks, et te aru saaksite, milliseid radu mööda rännati - vaata kaarti. Kuna teistel käis võistlus ka ajapeale, siis vaata ka tulemusi.

13.8.09

Kutsikapere on juba 4-kuune


Kutsikad on kasvanud juba päris suureks. Tänase päeva seisuga on noored gordonid 122 päeva vanad ehk siis 4. kuused.
Pikad paid teile kallid Affric, Carron, Brita ja Sunny !!!

3.8.09

Gloria on 5 aastane !


Palju Õnne Kallis Gloria !

Soojad õnnitlused ka õdedele - vendadele!

20.7.09

Kätte jõudnud - SUVI !


Suvi on tavaliselt puhkuste ja lõbutsemise aeg. Mis on ühele jahikoerale kõige suurem fun ?!
Eks ikka see tegevus, mille jaoks ta aretatud on. Setteril tõusevad raskelt rippuvad kõrvad paari sentimeetri jagu kõrgemale, kael venib palju pikemaks ja silmis süttib võimas tuluke - tulekul on jaht. See tähendab põnevat otsingut põllul, võttes laiahaardelises sektoris sik-sakke. Peremehe ja koera vahel valitseb teineteisemõistmine ja partnerlus. On ju just koer see, kes näitab jahimehele kätte saagi, siis annab jahimees koerale vaikse käsu ning järgneb lask - jahi finaal, mille lõpetuseks koer jahimehele linnu kätte toob. See on nagu kahekõne , kus teineteist mõistetakse poolelt sõnalt.
Selleks , et saavutada selline harmoonia, on vaja teineteist väga hästi tundma õppida ja ka loomulikult treenida. Õnneks jätkus Kajal ja Helisel kannatust meiega taas põllul mässata.
Seekord oli aga seltskond juba palju suurem. Meiega liitusid nüüd siis juba kolmekuused Gloria kutsikad Affric, Brita ja Sunny. Kui suurtel gordonitel tekkis kohe põllule jõudes see jess ilme, siis pisikesed gordonid olid alguses küll päris hämmingus. Aga siis.... mõni meeter jäi esimese puuris oleva linnuni, kui Affric ninaga tugevalt õhku tõmbas ning saabus teadmine - just selleks olen ma loodud ning leitud ta oligi. Samamoodi avastasid ennast Brita ja Sunny. Põllult lahkudes olid kõik tublisti targemad. Kõik väikesed gordonid olid uskumatult tublid! Astutud said esimesed sammud sellel eneseleidmise pikal teel...

13.7.09

Ilus päev see sünnipäev!


Terve päeva on õhus olnud ärevust.
On ju see esimene kord meil kõigil peale kodudesse minekut taas kokku saada !
Südame teeb soojaks see, et kõik, absoluutselt kõik pered tulid. See tähendab mulle kohutavalt palju! Selle aja leidmine kiire elutempo juures näitab hoolimist, huvi ja ühtekuuluvust.

Palju õnne, kallid väikesed gordonid - Brita, Affric, Carron ja Sunny !!!

Kogu seltskonnaga sai maha peetud üks mõnus pidu.

3.7.09

Eluspiraal


Siin elus kulgeb kõik mööda spiraali. Ühe etapi lõpp on kindlasti uue etapi algus. Mõnikord on üleminek järsk, mõnikord sujuv.
Vastutusrikas aeg, mis algas Ungarisse sõiduga ja kulmineerus Gloria poegimise ja vastsündinud kutsikatittede eest hoolitsemisega, on nüüd möödas.
Kõik kutsikad on saanud endale suurepärased päriskodud. Muidugi oli see hetk kurb, kui pidime kutsikatele väravas lehvitama, kuid samas on hinges rahu. Kui kõikidel kutsikatel oleks nii head kodud kui Gloria pesakonna omadel, uskuge, maailm oleks parem paik.

Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane :
" Ah, küll ma nüüd nutan!"

"See on su oma süü," lausus väike prints. "Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin..."

"Jumalaga," ütles rebane. "Kingin sulle veel ühe saladuse. See on väga lihtne : ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks. Inimesed on unustanud selle tõe, aga sina ei tohi seda unustada"

"Ma vastutan oma roosi eest..." kordas väike prints, et see meelde jääks
.

Tsitaat on võetud Antoine de Saint Exupery raamatust "Väike prints"

Seda postitust kaunistab roos nimega Gloria Dei

22.6.09

Koer, jaht ja rock'n roll


Sõber, sõbrad, sõpruskond...
Täna said Kaja juures Vana-Võidus kokku sõbrad ja sõpruskond, et tähistada suve algust, et otsida koerte mälusopist välja jahiinstinkt ning selleks, et suhelda ja veelkord suhelda.
Head asjad õnneks ei muutu. Peale esimest round'i saabus kõigil koertel äratundmisrõõm - jes, jaht! Koerte töötingimused olid siiani kogetutest ühed keerukaimad. Ega ilmaasjata ei laulda - jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi... No oli ikka kõrge küll :) Samas ei saa öelda, et see oleks mõjunud indu pärssivalt.
Pika kaalutlemise järel sai hommikul tehtud otsus kaasa võtta ka pere noorim liige Sunny.
Tagantjärele peab tõdema , et see oli õige otsus. Sunny nautis ilma, koeri ja inimesi ning ka tutvus vutiga oli kõike muud kui hirmuäratav.
Päev lõppes juba traditsiooniks saanud chill'i ja grilliga.
Kui vaid Kajal jätkuks ikka tahtmist meid jälle ja jälle kutsuda...

16.6.09

Finfair Loch Sunart

Skye saare juurest veidi lõunasse Isle of Mull'i juurest algab sügavale (32 km) Šoti maismaasse lõikuv Loch Sunart'i laht. Laht ja seda ümbritsev loodus on võetud looduskaitse alla ning sellest moodustub rahvuspark.
Loch Sunart'i lahe sopid olid kasutuses sadamatena juba viikingite laevadele. Lahe sügavus ulatub kohati 124 meetrini. Laht on pikitud täis suuremaid ja väiksemaid saari.
Loch Sunart'i kaldad muudavad kauniks iidsed tammikud.

Finfair Loch Sunart kodunimega Sunny on igati oma nime vääriline. Päikest ja soojust kiirgab kogu tema olemusest. Esimesel kutsumisel on ta alati kohal. Kuna inimesed on ju tema jaoks tohutu pikad, siis totsab ta ilusti istuma, et saaks ikka silma vaadata. Kiiresti õpib ta tema jaoks olulisi asju - nagu näiteks millal ja kus kohast süüa saab. Samas tema jaoks mitte nii oluliste asjade õppimine - nagu näiteks see, et käppasid ei panda diivanilauale ja ei küünitata ahvatlevate asjadeni, mis laual on - võtavad oluliselt rohkem aega. Tegelikult on ta nutikas, armas ja lahe pereliige.

13.6.09

Sünnipäev


Täna said meie kutsikad juba kahekuuseks.

Palju Õnne Sünnipäevaks - kallid väikesed gordonid!!!

Täna järsku tundusid kutsikad suured...
Tegelikult nii ongi. Nüüd võin rahulikult öelda, et kutsikad on valmis oma päriskoju minema.
Nagu sünnipäevadel kombeks, sai tehtud ka ühispilt. Tänud siinkohal Helenile :)

Finfair Loch Carron

Liikudes nüüd Skye saarelt taas mandri Šotimaale, leiame ennast kauni Loch Carron'i lahe kaldalt. Lahe sügavus on kohati kuni 100 m. Lahte ümbritsevad maalilised metsadega kaetud mäed. Ühe sellise mäe serval kõrguva iidse lossi Strome Castle varemetelt rullub meie ees hunnitu vaade lahele ja taamal paistvale Skye saarele. Piki lahe kallast on ennast välja venitanud Šotimaa pikim küla Loch Carron ( ~2 miili) . Nagu ikka, suubub lahte jõgi nimega Loch Carron ning piki seda jõge ülespoole suundudes leiame ka oru Glen Carron.



Finfair Loch Carron naudib süleelu sama palju kui tema vennake. Kiirelt kohendab ta ennast mugavasse asendisse, suleb silmad ja näitab iga keharakuga välja, kui mõnus tal on.
Carron laseb keelel libiseda üle su näo ja sõrmede, kuid kunagi ei asendu keeleke hammastega.
Ta teeb kõike pühendumusega. Kui on mäng, siis ikka 100% ja kui on söögiaeg, siis kiirelt kohale. Ning kui uni tuleb, siis sügav.
Carron on nagu tema nime kandev laht - ilus, sügav ja päikeseline.

9.6.09

Finfair Loch Brittle

Šotimaa läänerannikul, Skye saarel, asub kauni liivarannaga Loch Brittle laht. Otse loomulikult suubub temasse jõgi nimega Brittle, mis voolab kaunis orus nimega Glen Brittle.
Merelahe kaldal piki oru serva kõrgub mägi Black Cuillin , mis on väljakutseks ka vilunud mägironijatele. Valge ja musta liivaga rand, sädelev meri ja taamal kõrguv mägi teevad Loch Brittle-st ühe kaunima lahe maailmas.


Finfair Loch Brittle on nagu eespool kirjeldatud loodus - imekaunis, veidi müstiline, aktiivne.
Pesakonna iludus on selline mõnus energiapomm. Ta jõuab igale poole, kõik pakub talle huvi ja enamjaolt on ta ka viimane, kes unele vajub. Alati püüab ta vendi ja õde mängule ergutada.
Kui midagi tundub veidi kahtlane, istub Brita maha, keerab peakese viltu ja ootab. Kunagi pole ta veel saba jalgevahel põgenenud. Teeradasid Brita südamesse viib vaid üks - läbi armastuse.

4.6.09

Finfair Loch Affric

Mitte kaugel kõigile tuntud Loch Nessi järvest (15 miili) asub metsiku loodusega imekaunis Glen Affric'u org. Orus voolab Affric'u jõgi, mis läbib ka samanimelist järve (Loch Affric)
Glen Affric'u imekaunist loodust on juba aastasadade vältel kasutanud paljud kunstnikud oma inspiratsiooni allikana.






Finfair Loch Affric on üks äraütlemata armas koerapoiss. Ta on tõeline süleloom. Armastab, kui teda palju silitatakse ning mõnuleb tähelepanu käes. Samas kui teised teevad krutskeid, istub Affric ja vaatab sulle sellise näoga otsa - mina küll nii ei teeks!

2.6.09

Nimede saamise lugu



Igal nimel on tähendus.
Iga nimi on seotud selle inimese või loomaga terve elu.
Igal nimel on teatud mõju selle nime kandjale.

Sellepärast tuleb nimed targasti valida. Lapsele ja loomale nime panek peab tulema südamest ja selle tundega, et vot see ongi just tema nimi.
Samas seondub nime panija jaoks iga konkreetse nimega mingi story. See ei ole vaid tähekombinatsioon, mis hästi kõlab. Nimel peab olema sisu ja elegantsi.

Gloria pesakonna kutsikate nimede valikul oleme teinud väikese kummarduse selle tõu kodumaale.
Kõik nimed on valitud Šotimaa järvede ja lahtede järgi.

Järved on minu jaoks alati eriliselt tähendusrikkad olnud. Nad kätkevad endas sügavust ja romantikat. See on nagu väikene suletud maailm, mis teatud hetkede jooksul kuulub vaid sulle.
Nii on ka kutsikatega - neid jääb saatma see kerge salapära, ilu ja turvalisus.
Igas järgnevas postituses tuleb ühe kutsika nime lugu ja väike nimikangelase tutvustus.

26.5.09

Ja pilgud kõnelevad


Kujutage korraks ette, et teil ei ole teisele inimesele oma tunnetest rääkimiseks sõnu. Kõik väljendub ainult pilkudes ja kehakeeles.
Ometi on võimalik nii olla palju paremini ja siiramalt mõistetud.
Nii suhtlevad ka kutsikad inimestega. Palju on räägitud gordoni setteri "jutustamise" oskusest. Seda kunsti kutsid alles õpivad. Ometi suudavad nad anda edasi tohutul hulgal emotsioone - rõõm, kurbus, lust, igatsus...
Tihti on neil pilgus julge uudishimu, kuid ei grammigi naiivsust.
Paratamatult käib maailma avastamise juurde kõige hambaga proovimine, mis tavaliselt inimestele kõige rohkem meelehärmi valmistab. Samas on võrratu vaatepilt see võidurõõmus põngerjas, kes on esikust just suutnud suure kinga ära tarida. Seda õnne ei jätku küll pikalt, kuid emotsioon on vaatamist väärt.
Kirjaoskamatuses ka meie noori gordoneid süüdistada ei saa. Värsked uudised lähevad hästi kaubaks. Kui uudised loetud, teeb iga korralik koerahakatis sinna peale ka kõik oma hädad ning perenaine ütleb seepeale ainult - oh taevas küll!
Panen siia juurde pildi, kus on näha see pilk - ma vaatan sinust läbi!
Inimestes tekitab see pilk vahel ebakindlust, sest me ei taha lasta teisi oma "tahatuppa" , kuid ainult nii saavad kutsikad aimu meie tegelikest emotsioonidest. Ärme siis keelame neile seda.

19.5.09

Maailm on suur ja lai

Pesakasti rivistus on üks äraütlemata lahe asi. Peale ärkamist on kõik neli pead pesakasti serva peal rivistunud. Esimesed paar minutit uudistatakse vaikselt ja siis järgneb neljahäälne koorikontsert.
Meie arvates suur pesakast on jäänud ilmselgelt liiga väikeseks. Üks emastest murrab juba ise teed vabadusse. Hommikul, kui hädakisa pesakastis juba üle kriitilise piiri tõusis ja me vaatama läksime, milles mure, tatsas üks kutsikas toas meile rõõmsalt vastu.Koerapere ei püsi enam pudeliski (loe: pesakastiski) paigal. Tuleb hakata uusi tõkendeid välja mõtlema. Gloriale peab siiski jääma ka omaette olemise ruum.
Päeval elavad kõik ühtse rõõmsa perena lahtiselt esimese korruse piires. Nii on kõik rahul. Kutsikad saavad uusi kogemusi ja inimlapsed saavad kogu aeg kutsidega suhelda.
Esimesed tutvused välismaailmaga hoovis läksid ka üle ootuste sujuvalt. Ükski sabake ei vajunud longu, ei mingit hirmu ega ebakindlust. Sabad nagu antennid, uuriti uut ja huvitavat maailma.
Müts maha nende kasvatajate ees, kelle pesakonnas on kümme ja rohkem kutsikat - meil tekib raskusi juba nelja koera hoovis ohjeldamisega. Pidevalt kaob keegi kuhugi põõsa alla.
Öeldakse, et iga asja vastu on rohtu. Nii ehitasidki Tarmo ja Tarvo eile kutsikatele aeda oma suure aediku. Nüüd saavad põnnid rahumeeli omapäi tuiata.

13.5.09

Meil on täna sünnipäev, seda ei juhtu iga päev




Gloria pesakonna esimene sünnipäev! Kutsikad on juba ühe kuu vanused.
Palju õnne kallid kutsikad !!!
Happy Birthday Dear Puppies!!!
Peoplatsiks oli terve vaba põrandapind. Nii nad siis pidutsesid, kuni ära väsisid. Külalisi veel ei saanud kutsuda, kuna peoperemehed on alles liiga väikesed.

10.5.09

Nii palju mahub ühte päeva


Täna on emadepäev.
Hommik algas tordi, lillede ja kinkidega. Helge ja kaunis ...
Kiire käik pesakasti näitas, et ööga ollakse taas kasvanud. Põnnid põõnasid mõnusalt seni, kuni loigukesi hakkasin koristama. Neli nöpsnina ja silmapaari rivistusid kiiresti söögi ootele.
Kauss läikima lakutud, piim peale joodud ja läkski mölluks. Mäng on neil veel selline veidi kohmakas, aga juba kogub tuure.
Kell tiksus kiirelt hommikutunde ja oli viimane aeg sättida ennast Setterite Klubi korraldatud jahikatse koolituspäevale.
Kogunemispaigaks Ardu ja harjutuspõlluks kenneli Soul Provider pererahva põld.
Alustavas loenguosas käsitles jahikohtunik Mart Mae koera tervikuna, jagas praktilisi näpunäiteid ja selgitas, mida tema hindab koera juures jahisituatsioonis.
Järgnevas praktilises osas said kõik koerad näidata, mida emake loodus neile kaasa on pannud, kuna erilist sellealast trenni polnud keegi teinud.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui trenni teha, siis saab asja küll.
Lõpugrilli kõrvale sai veel viimaseid nõuandeid ja ka edasised plaanid pandi paika.
Sellised üritused on alati meeskonna töö. Kiidusõnadega pole mõtet seekord kitsi olla. .Päev sujus ilusasti, teadmisi sai tublisti juurde, koht ja pererahvas oli super.
Üks asi tegi ainult meele kurvaks...
...Gloria ei olnud minuga.
Kui tagasi koju jõudsin, ootasid mind üliõnnelik Gloria ja kutsid, kes magasid kõhud püsti.
Täna ongi selline natuke sentimentaalne päev.

4.5.09

Kui tillukestest saavad väikesed




Tundub ju nii, et kevadel kõik kasvab kiiremini.
Sama lugu on pesakastis ringi sibavate gordoni kutsikatega. Sünnikaalult paarisajagrammistest tillukestest olevustest on kasvanud pea paarikilosed väikesed koerahakatised.
Silmad on nüüd juba täitsa suurteks nööpideks avanenud. Agaralt uudistatakse nüüd maailma, kuid endiselt jääb neile segaseks see endi tekitatud varjudemäng pesakasti seinal. Kui päike tekitab seinale nende endi varju, siis ilmtingimata on vaja seda minna ninaga nügima ja käpaga katsuma.
Igasuguseid turvareegleid järgides on kutsikad saanud oma esimese ussikuuri. Süda on rahul, usse kutsidel ei olnud.
Homme algab uus etapp selle pesakonna eluloos. Nimelt hakkavad kõik homme saama lisa emapiimale.
Praegu ei oskagi öelda, kas kõik on selleks valmis või mitte. Seda näitab homne katsetus.
Oma arengus on kõik neli olnud kiired. Asjalikult tatsatakse juba mööda pesakasti. Kui kaaslane on jäänud tukkuma just siis, kui teistel mängutuju on, ei tehta sellest probleemi vaid näksitakse nii kaua teise saba või kõrva, kuni vajalik tähelepanu saavutatud. Nii nad siis sahmerdavad.
Veel on sõbrakesed avastanud oma hääle. Algab see vaikse murinaga, mis järjest valjeneb ning kulmineerub sellise valju urahtuse-haugatusega. Ja oh siis seda üllatunud ilmet - kes tegi???
Selline mäng ja maadeavastamine kestab umbes paarkümmend minutit, sellele järgneb vali nõudmine piima järele ja siis magus uni.

25.4.09

Need ilusad tumedad silmad


Kutsikatest on saanud nägijad.
Täpselt kümnepäevaselt by the book hakkas kõige suurem isane kutsikas vargsi maailma piiluma.
Alguses ühe silmaga, vaatas et polegi nii jube ja tegi teisegi lahti. Tänaseks on kõikidel põnnidel silmad avanenud. Ega nad veel oma uue aistmismeelega suurt midagi peale ei oska hakata, tuigerdavad ikka ninaga vastu seina, aga algus on tehtud. Silmade värv on praegu neil selline imeline - ookeanisinine. Hiljem muutuvad need gordonile omaselt tumepruuniks.
Teine suur samm arenguteel on see, et kõik kutsikad ajavad ennast neljale käpale ja teevad oma esimesi samme. Isased on nii ässad, et korvi neid enam tukkuma jätta ei saa. Kui ikka nälg näpistama hakkab, kiigutatakse ennast üle korvi serva. Matsuga maaühendus pole teab kui valus, aga ei ole neil vaja ennast kukutada.
Tegime täna ära ka esimesed nn. iluprotseduurid, mis tegelikult kõigi turvalisust silmas pidadades vajalikuks osutusid. Esimest korda said kõik kutsid tunda maniküüri võlusid. Ega nad väga vaimustuses polnud, aga kuna kiire ja korralik töö käis unepealt, siis suurt vastupunnimist ka ei olnud.
Gloria on endiselt tubli. Toidab ja puhastab väikesed pätid korralikult ära ja vaatab üle, et kõik ikka korralikult pesakastis püsiksid.

19.4.09

Esimene verstapost


Tänaõhtuse seisuga on kutsikad juba nädala jagu vanad.
Kehakaal on neil selle nädalaga kahekordistunud ja enamgi veel.
Terve selle aja on Gloria olnud väsimatult 24/7 nende juures. Tema emalikku hoolt on raske kirjeldada.
Söömise ajal vaadatakse üle kõik tited, et ikka igaüks saaks oma jao. Kui Gloriale tundub, et keegi ei leia õiget kohta, siis järgneb kerge nügimine ninaga ja juba kutsikas ümisebki rahulolevalt.
Peale söögikorda on õige aeg võtta ette väike pesu. Kõik tited kontrollitakse esmalt üle ja lähebki lahti. Siinkohal peab Gloriat veidi taltsutama, kuna ta kiirustab vahel selle pesemisega, nii et kõik ei ole jõudnud oma toidukorda veel lõpetada. Kui kõhud täis ja pesu tehtud, siis tuleb magus uni.
Esimesed paar päeva ei raatsinud värske ema eriti isegi õue pissile minna. Nii kiire oli tagasitulekuga. Nüüd, kui nädal on möödas, lubab Gloria endale hoovis paar pikemat ringi.
Aga nii nagu kostab pesakastist hale hüüd, nii ei takista vallid, ei takista kraav... Huvitav on jälgida ,kuidas ta siis kõik üle loeb ja siis eraldi igat ühte veel kontrollib.
Uskumatu, kuidas loodus on andnud emadele sellist kannatlikkust ja täielikku pühendumust oma järglastele...

16.4.09

Pesakasti püha perekond


Neli päeva vanad - kõlab juba päris hästi.
Tited kasvavad iga söögikorraga silmnähtavalt. Isiksuste arengki on tuntav.
Muidu kulgeb meil elu nagu pesakastis ikka. Minu roll on olla turvaülem.
Esimese öö mõnulesid värsked ilmakodanikud koos Gloriaga sohval. Poegimine käib ju ikka koerale kõige mõnusamas kohas - kus siis mujal kui diivanil.
Järgmiseks ööseks sai kogu see sülem kolitud pesakasti, kus on kordi turvalisem. Siiski on oht, et suur koer kogemata kutsikatele peale toetab või astub, päris suur. Võtsin siis matkal kasutatava magamisaluse ja padja ning asusin valvesse. Hommikuks olin üsna kange. Mitte ei saa aru, kuidas telgis see alus niiiii pehme tundus?! Sellele järgneval ööl olin juba täitsa tark, vedasin diivanimadratsi ka kohale. Nüüd on juba päris super lux.
Kutsikad on tublid, ehitavad külakuhja ja nõuavad häälekalt , et Gloria teise külje keeraks, kui ühelt poolt on piim ära imetud. Puhke - ja magamisasendis võtavad nad aga selliseid poose, et hea tuju on raudselt tagatud.
Tegelikult hakkab vaikselt läbi saama see etapp, kus ainult tissitati ja magati.
Nüüd on algamas see aeg, kus tuigerdatakse ka maailma avastama - mis sellest, et silm veel ei näe ja liha on veidi nõder. Selle eest on vaim kohe vägagi valmis.

13.4.09

Gordoni Setteri pesakond


Sünd on alati ime. Selle kohta on isegi eraldi termin - sünniime. Iga kord on ta isesugune ja täis üllatusi.
Gloria sünnitegevus oli küll kui raamatust maha kirjutatud. Hästi olid eristatavad kõik faasid ja seisundid. Võib olla tundus see kõik ka nii selge , kuna vastu võtmas ja seletamas ning igati aitamas oli hea sõbranna Katrin, kes on hariduselt veterinaar. Tema on ka tegelikult see inimene, kes meid gordoni radadele suunas ning Gloria meiega koos 2004 aastal välja valis.
Gloria pesakonna esimene kutsikas sündis 13.aprillil 2009 kell 0.40 - igati kraps ja ilus tüdruk ning viimane kutsikas nägi ilmavalgust kell 3.10 - asjalik gordoni poiss. Ühesõnaga kiire ja korralik poegimine.
Kokku on Glorial nüüd kantseldada 4 aktiivset kutsikat, neist 2 poissi ja 2 tüdrukut.
Üks tüdrukutest jääb elama meie juurde, nii oli kohe algne plaan.

10.4.09

Temperatuurimuutus reaalajas



Nüüd visiit arstilegi tehtud.
Arst oli Gloriaga väga rahul. Kõht on alla vajunud, see aga omakorda viitab peatsele poegimisele.
Viimane aeg on hakata kehatemperatuuri mõõtma, et poegimine väga ootamatult ei algaks, meie jaoks muidugi :)
Selleks , et kohe pilt selge oleks , kuidas meil asjad liiguvad, otsustasime, et paneme siiagi kirja Gloria kehatemperatuurid reaalajas.

10.04.2009 kell 8.00 temp. 38,0 C kell 20.00 temp. 38,0 C

11.04.2009 kell 8.00 temp. 37,8 C kell 20.00 temp. 37,4 C
12.04.2009 kell 8.00 temp. 37,2 C kell 20.00 temp. 37,4 C
Gloria tunneb ennast hästi - sööb ja joob korralikult. Linde ajab ka nagu linnukoerale kohane - kevad ju.

6.4.09

Käegakatsutav finaal




Käimas on viimane "ühe koeraga nädal". Kõik ettevalmistused on tegelikult juba tehtud - pesakast on valmis, Gloria toiduratsioon on üle vaadatud ja vastavalt proffide nõuannetele ka veidi muudetud, vajaminev varustus koju soetatud. Vaim on ka peaaegu valmis :)
Toiduratsiooni muutuse alla ei käinud küll nelja kausitäie süldi näppamine, millega Gloria eelmisel kolmapäeval hakkama sai, kuid eks seegi näitab, kui tühjaks ikka kõht võib koeral minna.
Veel on jäänud viimane visiit arstile, et kontrollida kas kõik on nii kuis peab ja siis ongi käes see aeg.
Tean, et meil on sõpru, kes Gloria käekäigule südamest kaasa elavad, see teadmine on väga oluline!
Ootame aga koos võiduka lõpuni.

26.3.09

6 nädalat ja 1 päev


Käidud on rohkem kui käimata aega.
Kui vanematelt inimestelt küsida, kuidas läheb, saad tihti vastuseks, et elu veereb nagu hernes.
Nii täpselt meil just veerebki - koer nagu hernes :)
Setterile omast saledust ei paista enam ei pealt ega küljelt.
Gloria on muutunud liikumisel ettevaatlikumaks.
Suuremad muutused on toimunud just joodava vee kogustes ja õues käimise sageduses.
Söögiisu üle ka kurta ei saa. Senise ühe söögikorra asemel saab toidukauss kaks korda ette pandud ning kordagi pole veel sinna põhja midagi jäänud. Toidu kogus on sama mis ennegi, lihtsalt jagatuna kahele korrale, kuna kõhus jõudsasti kasvavate põnnide tõttu ei mahu enam nii palju toitu korraga sisse.
Nüüd on aeg meil hakata kodus kutsikatele ettevalmistusi tegema...

20.3.09

Ilus isane gordon Ozzy


Pilt võib olla petlik, kuid see, mida oled ise katsunud, käe all tundnud ning oma silmaga näinud, on reaalsus.
Ozzy on selline huvitav koer, et mida rohkem sa teda jälgid, seda sümpaatsemaks ta sulle saab.
Anatoomiliselt on Ozzy tõeline gordon. Kehalt kompaktne, heade esi-ja taganurkadega, mis tagab ilusa tõuke liikumisel ning nõtke sammu. Ilusa peaga, mitte liialt suur, aga siiski isane.
See, millest tavaliselt palju ei räägita, kuid mis on siiski oluline, on karva struktuur. Ozzy karva struktuur on väga hea. Karv on terve ja siidine. Seda tunnebki just kõige paremini oma käega katsudes ja proovides. Gordoni setteri tõule omaselt on karv sirge, ilma lokkideta.
Nüüd siis see palju räägitud iseloom. Ozzy on tõeliselt leebe isane gordon, uudishimulik ja usaldav.
Nagu teada, on ka koerte vanusel tähtis roll tervete järglaste saamisel.
Ozzy vanus 2,5 aastat on selleks ideaalne. Koer on väljaarenenud nii anatoomiliselt kui ka iseloomult.
Ozzy'l on tehtud puusauuring : HD A (puusad korras)

17.3.09

Mis siis ikkagi on oluline?!


Koer on meie pere liige umbes 10 - 15 aastat, olenevalt sellest kuidas kellelegi antud on.
Mida me soovime tavaliselt oma pereliikmetele? Suurim vara on tervis.
Nii on ka koera puhul. Oluline on teada, et see pesakond kust kutsika valime on tervete vanemate pesakond. Gordoni setter on õnneks suhteliselt terve tõug, kuid siiski tasub uurida, kuidas on lood esivanemate puusaliigestega ja ega ei esine suguvõsas pärilikke haigusi.
Mis on veel pereelus oluline? Kodurahu!
Siin mängib nüüd suurt rolli koera iseloom. Kui ikka üks pereliige kodus lõhub ja laamendab ning teisi pidevalt sõimab, siis ei saa olla juttugi kodurahust.
Gordoni setter on selline huvitav tõug, kes ei ole kunagi liiga ninnu-nännu võõrastega, kuid vägagi ninnu-nännu omadega. Koer peab olema tasakaalus närvisüsteemiga, olenemata millisel eesmärgil me kutsikat valime. Siia sobiks veel pikk arutelu teemal : jahiliini koerad, näituseliini koerad jne. Osadele läheks see kindlasti väga igavaks, seetõttu kellel huvi, saame ka meiliteel seda arutada.
Keda me siis ikkagi tahame? Eelkõige kindlasti sõpra, aga veel?
Jahikaaslast, trennikaaslast, mängukaaslast, lihtsalt pereliiget? Sellele tasub mõelda...