Jahikoolitus Suure-Jaanis

Eesti Setterite Klubi on ikka igal aastal korraldanud meie setteritele jahikoolituspäevi. Selle aasta esimene selline päev leidis aset Suure-Jaanis jahimees Kalev Võitla linnukoerte õppe-ja harjutusväljakul.
Laupäeva hommikul ühendasime Liinaga jõud ning suundusime Viljandi poole. Kaasa võtsime Gloria ja Oltsu.
Vaatasime ilma ja pidasime aru, et kas Gloria üldse soojast autost märjale põllule tuleb.
Pikk tee Suure-Jaani tundus koos sõites kuidagi uskumatult lühike. Kohalejõudes olid need kes esimese grupis õppisid oma õppepäevaga juba poolepeal. Huvitav oli kuulata, kuidas staažikas jahimees meie mitte just eriti jahikoertele näpunäiteid jagas ning igati julgustas neid jahitreeningutega edasi tegelema.
Nüüd jõudis kord meie kätte. Põllul oli seekord otsimiseks üks vutt ning üks faasan. Kuna Glorial on alati jahiinstinkt väga tugev olnud ja sellel aastal me polnud veel põllule saanud, siis otsustasin esimese ringi teha kasutades pikka 20 meetrist nööri. Minu kartused, et Gloria "ülekeeb" olid asjatud. Gloria leidis mõlemad linnud ilusti ning jäi ootele. Nüüd aga järgnes see osa, mida ma polnud oodanud...
Meie eesmärk Gloriaga oli tuletada meelde jahitõed ning teha üks mõnus jahitreening. Seetõttu võtsin endale rohkem jälgija ja suunaja rolli ning lasin Glorial vabalt töötada. Kui Gloria oli linnu leidnud ootas ta hetke jälgides lindu ning seejärel pöördus ta minu poole. Kuna ma endiselt jälgisin ta tegevust umbes 10 meetri kauguselt, siis tuli Gloria, istus mu ette maha ning vaatas küsivalt otsa.
See oli nagu kahekõne sõbraga, kellega ollakse üks tiim. Me tegime põllul koos tööd, mis ühtlasi oli ka koostöö. Me jälgisime ja kuulasime teineteist ja see oli uskumatult hea tunne.
Jahti käisid harjutamas ka Affric (hellitusnimega Pärtel :)) ja Carron. Mõlemad poisid olid tublid ja seda Kalev Võitla ka neile ütles. Carron on meil spetsialiseerunud vutile. Samas Affricul nii suuri eelistusi ei ole.
Kõige suurema jahipotensiaaliga setteriks aga tunnistati Oltsu, kes tõesti iga karvaotsaga näitas välja, kui väga ta tahaks taas ja taas lindu otsida. Seda kõike oli väga ilus vaadata.
Päev veeres kiiresti õhtusse ning koju jõudes olime kõik mõnusalt väsinud.
Suured tänud Liinale, kelleta see päev poleks olnud just selline nagu see oli ! :)

Jahikatse 25.09.2011

Just hiljuti sai sõpradega arutatud jahikatse vajalikkuse üle tänapäeval.
Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Õnneks on Gloria pesakonna kutsikaomanikud kõik ühte meelt... Kui meil on jahikoerad, siis on oluline , et neil oleks säilinud tõuomane jahiinstikt. Sama oluline on, et koerad oleksid koolitatavad nii, et instinkt ei võtaks nende üle võimust, vaid et see jääks ikka meie - inimeste suunata.
Jahikatset võttis vastu juba Gloria jahikatse ajast tuttav kohtunik-jahimees hr.Mart Mae.
Veidi olid nõudmised siiski nende aastatega muutunud...
Kohe põllule minnes toimus paugukatse, mis määras kogu jahikatse edasise käigu. Ühtegi paugukartlikku koera katsele tulnud ei olnud ning järgnes loositõmbamine, mis katsele minejate järjekorra paika pani.
Esimesena läks katset sooritama Brita. Muutunud oli ka see osa, et kogu jahikatse vältel võis koera suunata vaid vile ja käemärgiga.
Katse esimeses osas hinnati koera oskust lindu otsida. Teises osas mindi põllule, kus teadaolevalt linnud on ning hinnati pointingut ning kui need etapid olid edukalt läbitud, siis tahtis kohtunik testida ka koera üldist kuulekust.
Iseeneset elementaarne, kuid sugugi mitte lihtne :)
Siinkohal taas tänud kõigile Gloria kutsikaomanikele, kes eranditult kõik oma koertega ka jahitrenni teevad.
Sellel aastal tegid jahikatse ära Brita ( III järk ) ja Carron ( II järk ) . Palju, palju õnne!

Setterite klubi korraldatud jahikoolitus 23.mail

Täna korraldas Eesti Setterite Klubi jahikoolituse Ardus, mis toimus vanadele olijatele juba tuttavas kohas - kennel Soul Provider maadel.
Hommikul kogunes Ardu kaupluse juurde uskumatult suur seltskond settereid. Kokku oli kohal 16 setterit koos omanikega. Peaaegu pooled neist olid gordonid, teine pool olid iirlased ning kirsiks tordil oli kogu kamba pesamuna - 7 kuune inglise setteri neiu.
Alustuseks pidas Mart Mae lühikese loengu teemal jaht ja mida tema setteri töö juures hindab.
Pikka juttu ei peetud ning jätkus individuaalne töö põllul. Koerad töötasid koer - peremees tiimina.
Finfair'i kenneli seltskonnast olid esindatud Carron, Affric, Sunny ja Gloria.
Esimesena meie kambast siirdusid põllule Meril ja Sunny. Sunny leidis kõik linnud uskumatult kiiresti. Mart Mae õpetus sellele sooritusele oli, et seisakut peab veel treenima.
Järgmisena läks tööle Gloria koos minuga. See oli meile selle kevade esimene jahitreening ning huvitav oli jälgida, kuidas koerale hakkas meenuma, mida tegelikus jahisituatsioonis tehakse.
Gloria leidis pikema otsimiseta kõik linnud ning ka selle tiiva, mille jahimehed puu otsa peitu olid pannud ;) Seisakut paraku Gloria põllul seekord ei demonstreerinud. Seda paluti meil ka harjutada.
Nüüd oli Affricu ja Marilini kord. Töö oli väga sarnane Sunny omaga - kiire ja korralik. Kõik linnud said kiirelt leitud, kuid seisakuga peavad nemadki veel tööd tegema.
Viimasena läks põllule Carron koos Kristianiga. Carronist sai tänase päeva suurüllataja. Carron tegi põllul suurepärase pointingu ning teenis Mart Mae'lt vaid kiidusõnu.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et meil potensiaali on ja meie "diivanisetterites" on peidus ka jahikoerad.
Päeva lõpetasime grillides ja veidi ka jahimehenalja visates.
Siinkohal tänud setterite klubile, kes sellise laheda ürituse korraldas ja Varjele, kes meid taas võõrustas !

Jahikatse

Laupäeval 12.septembril korraldas Setterite Klubi jahikatse ehk siis täpsemalt oli katse nimi "Jahiomaduste kindlakstegemine metslindude leidmisel". Kohtunikuks hr. Mart Mae
Nagu eelnevatest postitustest lugeda võis, oleme me veidi küll Viljandis harjutamas käinud. Seda, mida Gloria katse päeval kavatses teha, ei teadnud aga keegi ette. Eks ta veidi tundmatus kohas vettehüppamine oli meile mõlemale.
Katse toimus põllul, kuhu kohtunik oli viinud paar vutti ning paar parti. Külalisesinejaks oli põlluserval mäletsev lehm. Kohtuniku ainus kommentaar selle kohta oli, et kui lehma kiusama läheb , siis on kohe katse läbi. Õnneks käis Gloria vaid korra piimaandjat uudistamas ja käskluse peale tuli ilusti tagasi. Edasi läks juba tõsiseks tööks. Entusiasm ja energiatase olid nii kõrged, et esimene põllu kontrollimine toimus kiires galopis. Puuduseks luges kohtunik seda, et Gloria kontrollis põldu kaks korda ehk siis kirjeldusse saime märke - kordas maastikku. Kui esimene kontrollimine tehtud, võttis Gloria traavile ja leidis vuti, märge kirjelduses - leidis uluki kindlalt, juurde vedu 15 m kauguselt. Nüüd järgnes see osa, millega Gloria suutis mind üllatada. Enne lindu tegi ta ilusa seisaku - pointingu. Kui meie kohtunikuga olime talle praktiliselt seljataha jõudnud, ajas Gloria linnu lendu. Selle eest saime kiituse - päeva parim pointing :)
Kui põllult tagasi jõudime, toimus veel paugukatse. Seegi sai edukalt läbitud.
Jahikatse tulemus - III järk.
Samale tulemusele sooritas katse ka Gloria õde - Finfair Girl Friend.

Palju õnne Anu , Tarmo & Blacky ( Finfair Girl Friend ) !!!

Foto : Liina Kümnik

Taas seda ürgset äratamas

Kokkusaamistel võivad olla mitmed erinevad põhjused.
Samal ajal kui paljud inimesed tähistasid Eesti Vabariigi taasiseseisvumist, mis ei ole mitte vähetähtis, pakkisime me auto täis erinevat jahitreeninguks vajalikku kraami ja võtsime suuna Viljandile.
Kaja ja Helis olid teinud pakkumise, millele oli võimatu ei öelda. Kuna nagunii oli plaanis pidada igakuine kutsikate kokkusaamine, siis oli mõnus ühendada meeldiv kasulikuga. Põld oli seekord mustade (loe: gordoni setterite) päralt. Teistega koos sibas ka väikene Tyson, kuid tema on meil oma poiss.
Kuidas meil siis läks? No seda peab küll ütlema, et koerad oskasid vabadusest, ilusast ilmast ja ka loomulikult "mängujahist" siiralt lugu pidada. Kohati tundus, et kutsikad võtsid linnu otsimist isegi tõsisemalt kui suured koerad. Nende jälgimine oli tõeline nauding.
Kuna suurtele - Gloriale, Emmy'le ja Lexile oli kohe selge, millega tegemist, siis nende kannatamatus põllule saada oli silmaga näha ja kõrvaga kuulda :)
Ikka ja jälle ei väsi ma kordamast, et töötav koer on vaatamisväärsus omaette. Seda peab ise kogema.
Selleks aastaks on meil ilmselt Viljandi kooskäimised läbi saanud. Nii nagu suvigi hakkab märkamatult lõppema.

Kätte jõudnud - SUVI !

Suvi on tavaliselt puhkuste ja lõbutsemise aeg. Mis on ühele jahikoerale kõige suurem fun ?!
Eks ikka see tegevus, mille jaoks ta aretatud on. Setteril tõusevad raskelt rippuvad kõrvad paari sentimeetri jagu kõrgemale, kael venib palju pikemaks ja silmis süttib võimas tuluke - tulekul on jaht. See tähendab põnevat otsingut põllul, võttes laiahaardelises sektoris sik-sakke. Peremehe ja koera vahel valitseb teineteisemõistmine ja partnerlus. On ju just koer see, kes näitab jahimehele kätte saagi, siis annab jahimees koerale vaikse käsu ning järgneb lask - jahi finaal, mille lõpetuseks koer jahimehele linnu kätte toob. See on nagu kahekõne , kus teineteist mõistetakse poolelt sõnalt.
Selleks , et saavutada selline harmoonia, on vaja teineteist väga hästi tundma õppida ja ka loomulikult treenida. Õnneks jätkus Kajal ja Helisel kannatust meiega taas põllul mässata.
Seekord oli aga seltskond juba palju suurem. Meiega liitusid nüüd siis juba kolmekuused Gloria kutsikad Affric, Brita ja Sunny. Kui suurtel gordonitel tekkis kohe põllule jõudes see jess ilme, siis pisikesed gordonid olid alguses küll päris hämmingus. Aga siis.... mõni meeter jäi esimese puuris oleva linnuni, kui Affric ninaga tugevalt õhku tõmbas ning saabus teadmine - just selleks olen ma loodud ning leitud ta oligi. Samamoodi avastasid ennast Brita ja Sunny. Põllult lahkudes olid kõik tublisti targemad. Kõik väikesed gordonid olid uskumatult tublid! Astutud said esimesed sammud sellel eneseleidmise pikal teel...

Koer, jaht ja rock'n roll

Sõber, sõbrad, sõpruskond...
Täna said Kaja juures Vana-Võidus kokku sõbrad ja sõpruskond, et tähistada suve algust, et otsida koerte mälusopist välja jahiinstinkt ning selleks, et suhelda ja veelkord suhelda.
Head asjad õnneks ei muutu. Peale esimest round'i saabus kõigil koertel äratundmisrõõm - jes, jaht! Koerte töötingimused olid siiani kogetutest ühed keerukaimad. Ega ilmaasjata ei laulda - jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi... No oli ikka kõrge küll :) Samas ei saa öelda, et see oleks mõjunud indu pärssivalt.
Pika kaalutlemise järel sai hommikul tehtud otsus kaasa võtta ka pere noorim liige Sunny.
Tagantjärele peab tõdema , et see oli õige otsus. Sunny nautis ilma, koeri ja inimesi ning ka tutvus vutiga oli kõike muud kui hirmuäratav.
Päev lõppes juba traditsiooniks saanud chill'i ja grilliga.
Kui vaid Kajal jätkuks ikka tahtmist meid jälle ja jälle kutsuda...

Nii palju mahub ühte päeva

Täna on emadepäev.
Hommik algas tordi, lillede ja kinkidega. Helge ja kaunis ...
Kiire käik pesakasti näitas, et ööga ollakse taas kasvanud. Põnnid põõnasid mõnusalt seni, kuni loigukesi hakkasin koristama. Neli nöpsnina ja silmapaari rivistusid kiiresti söögi ootele.
Kauss läikima lakutud, piim peale joodud ja läkski mölluks. Mäng on neil veel selline veidi kohmakas, aga juba kogub tuure.
Kell tiksus kiirelt hommikutunde ja oli viimane aeg sättida ennast Setterite Klubi korraldatud jahikatse koolituspäevale.
Kogunemispaigaks Ardu ja harjutuspõlluks kenneli Soul Provider pererahva põld.
Alustavas loenguosas käsitles jahikohtunik Mart Mae koera tervikuna, jagas praktilisi näpunäiteid ja selgitas, mida tema hindab koera juures jahisituatsioonis.
Järgnevas praktilises osas said kõik koerad näidata, mida emake loodus neile kaasa on pannud, kuna erilist sellealast trenni polnud keegi teinud.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui trenni teha, siis saab asja küll.
Lõpugrilli kõrvale sai veel viimaseid nõuandeid ja ka edasised plaanid pandi paika.
Sellised üritused on alati meeskonna töö. Kiidusõnadega pole mõtet seekord kitsi olla. .Päev sujus ilusasti, teadmisi sai tublisti juurde, koht ja pererahvas oli super.
Üks asi tegi ainult meele kurvaks...
...Gloria ei olnud minuga.
Kui tagasi koju jõudsin, ootasid mind üliõnnelik Gloria ja kutsid, kes magasid kõhud püsti.
Täna ongi selline natuke sentimentaalne päev.