Kennelite kokkutulek Haminal

Igal aastal septembri esimesel nädalavahetusel toimub Soomes kolme gordoni settereid kasvatava kenneli kokkutulek - kennel Finfair, kennel Moonset ja kennel Groovin.
Viimased kaks aastat on kokkutuleku kohaks olnud Hamina.
Meie reis algas juba reedel, kui hommikuse laevaga suuna Helsingile võtsime. Reisiseltskonda kuulusid sellel aastal Helis, Urho , Henri ning nende pere gordoneid esindas sellel aastal Emmy, siis Anne ja Brita(Gloria kutsikas) ning Meril ja mina koos Sunny'ga. Gloria jäi seekord koju.
Juba pikka aega on olnud mul soov külastada Soomes Hyvinkääl asuvat koerte taastusravikeskust. Nii me seekord oma plaanid tegimegi.
Tegelikult on tegu kompleksiga, kuhu kuuluvad koerte hotell, ujula, füsioteraapia kabinet, soolakamber, trimmimisruumid ning koolitusruumid. Väikese ekskursiooni käigus saime sellest kõigest ka korraliku ülevaate. Kohe selle kompleksi kõrval asub agilityhall.
Nii et kõik on käe-jala juures.
Kuna ilm oli ilus ja aega meil jagus, tegi Urho ettepaneku minna väikesele matkale, mis tegelikult oli ettevõtmine minu hingele. Nii me siirdusime Repovesi rahvusparki.
Ega me teab mis pikka matka teinudki , kuskil 6 km, aga see-eest oli tegu tõeliselt looduskauni paigaga. Kohe matka alguses oli Soome pikim rippsild ning need trepid...
Neid peab lihtsalt ise nägema ning proovima :) Koha tegelik väärtus seisnes aga nendes hunnitutes vaadetes, mis igal sammul avanesid.
Nüüd hakkas juba õhtu kätte jõudma ning meil oli aeg sättida endid kogunemispaika Haminal.
Soe tunne oli kohtuda taas nende inimestega, kellega vast aasta tagasi sai koos mõnusalt aega veedetud. Koos käivad ju ikka need inimesed, kellel on ühised huvid ja sarnased vaated elule. Minu jaoks kõige põnevamad olid arutelud, mis puudutasid gordoni setteri aretust.
Laupäeval oli palutud lektoriks hr.Timo Kuosmanen. Teemaks seekord suhtlemine koeraga, kontakt, stress ja rahustavad signaalid. Hiljem praktilises osas sai proovida mitmeid harjutusi ning ühtlasi ka uusi ideid, mida koeraga koos ette võtta.
Pärastlõuna oli planeeritud sportlik ning õhtu saabudes olid kõik parajalt väsinud.
Õhtu lõpetuseks ootas kõiki kuum saun ja lõke. Siinkohal ei saa ma taas mööda kaunist loodusest, sest meie elamine-olemine oli väikese ent uskumatult ilusa järve kaldal ning patt oleks olnud jätta kasutamata võimalust minna õhtusele paadisõidule.
See, et Henri väga hästi sõuda oskab, oli minu jaoks juba teada tõde. Igal juhul oli laupäevane päev igati kordaläinud.
Pühapäeva varahommikul, kui kutsikad välja küsisid ja äratuskell helises...
Prrr, sadas paduvihma. Tegelikult polnud selles aga midagi kohutavat, sest käes oli kojusõidu aeg. Kiire hommikusöök, südamlik hüvastijätt ja koduteele.
Tagasi Tallinnasse jõudsime pealelõunal, meeles mõlkumas veel soome gordonid, südamlikud inimesed ja loomulikult tohutult ilus loodus.