Pesakasti püha perekond

Neli päeva vanad - kõlab juba päris hästi.
Tited kasvavad iga söögikorraga silmnähtavalt. Isiksuste arengki on tuntav.
Muidu kulgeb meil elu nagu pesakastis ikka. Minu roll on olla turvaülem.
Esimese öö mõnulesid värsked ilmakodanikud koos Gloriaga sohval. Poegimine käib ju ikka koerale kõige mõnusamas kohas - kus siis mujal kui diivanil.
Järgmiseks ööseks sai kogu see sülem kolitud pesakasti, kus on kordi turvalisem. Siiski on oht, et suur koer kogemata kutsikatele peale toetab või astub, päris suur. Võtsin siis matkal kasutatava magamisaluse ja padja ning asusin valvesse. Hommikuks olin üsna kange. Mitte ei saa aru, kuidas telgis see alus niiiii pehme tundus?! Sellele järgneval ööl olin juba täitsa tark, vedasin diivanimadratsi ka kohale. Nüüd on juba päris super lux.
Kutsikad on tublid, ehitavad külakuhja ja nõuavad häälekalt , et Gloria teise külje keeraks, kui ühelt poolt on piim ära imetud. Puhke - ja magamisasendis võtavad nad aga selliseid poose, et hea tuju on raudselt tagatud.
Tegelikult hakkab vaikselt läbi saama see etapp, kus ainult tissitati ja magati.
Nüüd on algamas see aeg, kus tuigerdatakse ka maailma avastama - mis sellest, et silm veel ei näe ja liha on veidi nõder. Selle eest on vaim kohe vägagi valmis.