Talv üle vaadatud

Lugu sellest, kuidas me talve külastasime.
Oli rahulik ja veidi uninegi laupäevahommik, kui arvuti andis märku uue seikluse avanemisest.
Meie perel on nimelt aastaid juba sees selline seiklusepisik, mis üheskoos teiste seiklejatega meid alatihti huvitavaid ja ilusaid Eestimaa paiku avastama ajab. Seiklejate seltskonda hoiab koos www.seikleja.ee
Sellel laupäeval siis tuli suund seada Lääne-Virumaale. Meil ladistas akna taga lausvihma ilma eriliste selginemise märkideta. Kiire kõne Väike-Maarjasse ja ojeee, seal sadas lörtsi. Pakkisime endid täisvarustusse, koerad autosse ja minek. Pool maad sõidetud, ikka sügis mis sügis ja siis....
Vihm läks järsku üle lörtsiks ja veidi aja pärast sadas ilusat laia lund.
Matkarajal saabusime juba tõelisse talve. Gloria ja Sunny said keebid selga ja matkama. Koerad naudivad alati selliseid retki. Sunny jaoks oli see ühtlasi esimene lumi. Rada viis meid läbi raba ja soo. Retke tegi keerukamaks see, et kilomeetri jagu kulges rada mööda laudteed. See, et laudtee oli lumine ja libe, oli pool muret. Teine teema oli laudtee laius - kohati oli seda vaid ühe laua laiuse jagu. Koerad tippisid nagu modellid jalg-jala ette, sest paiguti oli mõlemal pool laudteed vesi ja laukad. Loodus oli tegelikult imeilus ja need 5 km möödusid liigagi kiiresti.
Meiega samal ajal oli rajal veel kolm tiimi sõpru-seiklejaid, mis tegi laupäeva veetmise veelgi mõnusamaks.
Tagasi Tallinna saabusime jälle sügisesse ...