Kennelite kokkutulek Haminal

Igal aastal septembri esimesel nädalavahetusel toimub Soomes kolme gordoni settereid kasvatava kenneli kokkutulek - kennel Finfair, kennel Moonset ja kennel Groovin.
Viimased kaks aastat on kokkutuleku kohaks olnud Hamina.
Meie reis algas juba reedel, kui hommikuse laevaga suuna Helsingile võtsime. Reisiseltskonda kuulusid sellel aastal Helis, Urho , Henri ning nende pere gordoneid esindas sellel aastal Emmy, siis Anne ja Brita(Gloria kutsikas) ning Meril ja mina koos Sunny'ga. Gloria jäi seekord koju.
Juba pikka aega on olnud mul soov külastada Soomes Hyvinkääl asuvat koerte taastusravikeskust. Nii me seekord oma plaanid tegimegi.
Tegelikult on tegu kompleksiga, kuhu kuuluvad koerte hotell, ujula, füsioteraapia kabinet, soolakamber, trimmimisruumid ning koolitusruumid. Väikese ekskursiooni käigus saime sellest kõigest ka korraliku ülevaate. Kohe selle kompleksi kõrval asub agilityhall.
Nii et kõik on käe-jala juures.
Kuna ilm oli ilus ja aega meil jagus, tegi Urho ettepaneku minna väikesele matkale, mis tegelikult oli ettevõtmine minu hingele. Nii me siirdusime Repovesi rahvusparki.
Ega me teab mis pikka matka teinudki , kuskil 6 km, aga see-eest oli tegu tõeliselt looduskauni paigaga. Kohe matka alguses oli Soome pikim rippsild ning need trepid...
Neid peab lihtsalt ise nägema ning proovima :) Koha tegelik väärtus seisnes aga nendes hunnitutes vaadetes, mis igal sammul avanesid.
Nüüd hakkas juba õhtu kätte jõudma ning meil oli aeg sättida endid kogunemispaika Haminal.
Soe tunne oli kohtuda taas nende inimestega, kellega vast aasta tagasi sai koos mõnusalt aega veedetud. Koos käivad ju ikka need inimesed, kellel on ühised huvid ja sarnased vaated elule. Minu jaoks kõige põnevamad olid arutelud, mis puudutasid gordoni setteri aretust.
Laupäeval oli palutud lektoriks hr.Timo Kuosmanen. Teemaks seekord suhtlemine koeraga, kontakt, stress ja rahustavad signaalid. Hiljem praktilises osas sai proovida mitmeid harjutusi ning ühtlasi ka uusi ideid, mida koeraga koos ette võtta.
Pärastlõuna oli planeeritud sportlik ning õhtu saabudes olid kõik parajalt väsinud.
Õhtu lõpetuseks ootas kõiki kuum saun ja lõke. Siinkohal ei saa ma taas mööda kaunist loodusest, sest meie elamine-olemine oli väikese ent uskumatult ilusa järve kaldal ning patt oleks olnud jätta kasutamata võimalust minna õhtusele paadisõidule.
See, et Henri väga hästi sõuda oskab, oli minu jaoks juba teada tõde. Igal juhul oli laupäevane päev igati kordaläinud.
Pühapäeva varahommikul, kui kutsikad välja küsisid ja äratuskell helises...
Prrr, sadas paduvihma. Tegelikult polnud selles aga midagi kohutavat, sest käes oli kojusõidu aeg. Kiire hommikusöök, südamlik hüvastijätt ja koduteele.
Tagasi Tallinnasse jõudsime pealelõunal, meeles mõlkumas veel soome gordonid, südamlikud inimesed ja loomulikult tohutult ilus loodus.

Rahvusvaheline Agility võistlus CACIAG

Kaks päeva on olnud täis tihedat võistlemist.
Luigel toimusid aasta tähtsaimad võistlused agilitys - CACIAG 2009
Peale poegimist oli Gloria koos Meriliga taas võistlustules.
Meril ja Gloria võistlevad võistlusklassis A2 ning laupäeval oli neil kaks võistlust - agilityrada ja hüpperada.
Tulemused räägivad iseenda eest.
Agilityrada - puhas tulemus ( vead : 0 ) III koht
Hüpperada - puhas tulemus ( ajavead : 1,28 sek) 5. koht

Teine võistluspäev. Hommik oli kaunis, päike paistis ja ilm oli super. Kui kätte hakkas jõudma A2 võistlemise aeg , olid taevasse kogunenud äikesepilved. Rajaga said veel kõik "kuiva nahaga" tutvuda ning esimene koergi jooksis kuival rajal. Siis aga...
Kostus müristamist ning algas laussadu ning võistlus katkestati. Meril proovis muudkui Gloriaga soojendust teha, aga no kaua sa ikka soojendad. Sunny ootas kannatlikult autos ja kell tiksus juba halastamatult kutsikakooli aega. Samal ajal oli vihm asendunud rahehoogudega.
Meril lubati rajale, kui vihm oli veidigi vähemaks jäänud. Tundes Gloriat, kes kõige rohkem jälestab vihmast ilma ja porilompe, siis oli meie arvates see võistlusjooks juba eos nurjumisele määratud. Ja siis....
Pühapäevane agilityrada - puhas tulemus ( vead : 0 ) II koht !

Palju Õnne Meril ja Gloria !!!

Kuulekusetrenn, kutsikakool, agilitytrenn

Jah, just nii nägi täna välja meie koerte pühapäev.
Esimene - kuulekusetrenn on meil igapühapäevahommikune teema, nii et siin polnud midagi uut.
Gloria tegi hea trenni ning Alla arvas, et kuna meil kuulekuses (KK) on eksamid sooritatud, siis nüüd võiks sõnakuulelikkuses (SK) võistlemist proovida. Mõnda elementi peab veel veidi lihvima ja siis miks ka mitte võistelda.
Lõunaajal toimus meie kutsikate esimene koolitund. Grupis on kokku viis ühevanust kutsikat - neli setterit ( kolm gordoni setterit ja üks inglise setter) ja üks saksa lambakoera kutsikas.
Kuna Gloria kutsikad on kõik nagu oma lapsed, siis soovid ju neile ainult parimat. Peale tänast julgen kindlalt öelda, et kutsikakooli treeneri oleme me parima saanud. Alla, kelle juures Gloria on käinud alates kuuendast elukuust, suutis mind täna taas üllatada. Ega ilmaaegu ei öelda, et ta on koerte psühholoog.
Tunni alguses oli kindel sotsialiseerimise osa, mille käigus ta jälgis kutsikaid ja kuulas peremeeste jutte oma koerte kohta. Samal ajal juhendas ta omanikke, kuidas käituda kutsikaga erinevates situatsioonides, mis koerte omavahelisel suhtlemisel mängu käigus täna ette tulid.
Mängult mindi sujuvalt üle õppimisprotsessile. Kõik me oleme erinevad ja sellest juhindus ka Alla. Igale omanikule seletas ta individuaalselt lahti, miks ta koera õpetamiseks valib just sellise metoodika ja mida koer loeb välja meie käitumisest, tuues tavainimesele hästimõistetavaid paralleele. Tehes ühe kutsikaga lihtsat harjutust, järgnes põhjalik seletus selle kohta, miks tema teeb seda ühte moodi , aga omanik peab tegema teisiti. Hästi põnev oli ka täiskasvanud isase koera - Lexi - roll nn. lasteaia kasvatajana. See oli Alla kindel soov, et Lex meid aitaks. Enne tunni algust selgitas ta täpselt, miks ja milleks see vajalik on ja uskuge või mitte, aga see töötas 100 %. Tunni lõppedes sai iga kutsikaomanik veel Allaga individuaalsed minutid tagasisideks.
Maarja ja Lex ning mina ja Gloria käime Alla juures edasijõudnute trennis. Peale kutsikate tundi pidime kurbusega tõdema, et kui oleksime kohe kutsikaeas saanud Lexi ja Gloriaga minna Alla käe alla õppima, oleks nii mõnigi viga tegemata jäänud.
Päev veel sellega ei lõppenud :)
Meril oli kindlalt otsustanud, et täna läheb ta agilitytrenni. Treener Marttil oli täna trenn planeeritud Hallikal. Kuna trenniplats asub looduskaunis kohas, kus jahikoeral ja eriti meie Glorial teatud põhjustel on seal väga raske keskenduda, siis olid mul selle plaani suhtes kerged reservatsioonid. Tegelikkuses kujunes see trenn aga kirsiks tordil.
Kui Meril ja Gloria koju saabusid, ei olnud enam kahtlustki - otsus trenni minna oli õige .
Trenn sisaldas ka videotreengut ja analüüsi ning kõigil on seda võimalik vaadata allpool:

Taas seda ürgset äratamas

Kokkusaamistel võivad olla mitmed erinevad põhjused.
Samal ajal kui paljud inimesed tähistasid Eesti Vabariigi taasiseseisvumist, mis ei ole mitte vähetähtis, pakkisime me auto täis erinevat jahitreeninguks vajalikku kraami ja võtsime suuna Viljandile.
Kaja ja Helis olid teinud pakkumise, millele oli võimatu ei öelda. Kuna nagunii oli plaanis pidada igakuine kutsikate kokkusaamine, siis oli mõnus ühendada meeldiv kasulikuga. Põld oli seekord mustade (loe: gordoni setterite) päralt. Teistega koos sibas ka väikene Tyson, kuid tema on meil oma poiss.
Kuidas meil siis läks? No seda peab küll ütlema, et koerad oskasid vabadusest, ilusast ilmast ja ka loomulikult "mängujahist" siiralt lugu pidada. Kohati tundus, et kutsikad võtsid linnu otsimist isegi tõsisemalt kui suured koerad. Nende jälgimine oli tõeline nauding.
Kuna suurtele - Gloriale, Emmy'le ja Lexile oli kohe selge, millega tegemist, siis nende kannatamatus põllule saada oli silmaga näha ja kõrvaga kuulda :)
Ikka ja jälle ei väsi ma kordamast, et töötav koer on vaatamisväärsus omaette. Seda peab ise kogema.
Selleks aastaks on meil ilmselt Viljandi kooskäimised läbi saanud. Nii nagu suvigi hakkab märkamatult lõppema.

Affricu ja Sunny esimene võistlus

Kauaoodatud Suvekoerusel on Affricul ja Sunny'l nüüd koerus tehtud.
Hommikul Padisele jõudes ei tõotanud ilm tulla just päikeseline. Kallas vihma ja külm puges vägisi nahavahele. Selleks ajaks kui meie kutsikad startisid oli aga vihma järele jäänud ja veidi ajapärast tuli päikegi välja.
Ülesanded olid kutsidele puhas fun. Kutsikaraja kolm lisaülesannet ei valmistanud noortele gordonitele erilist peavalu. Esimene - tunneli läbimine koos tiiruga ümber puu kenasti tehtud, suunduti punkti kus pidi läbima ilma takistusteta agilityaiad ning lõpetuseks tuli teha tiir ümber paigalistuva kutsika, ehk siis koeraspordialases keeles - sooritada püsivusharjutus.
Raja pikkus ja ülesannete raskus oli kutsikatele väga hästi valitud.
Peale finishit oli pisike pea ikka üsna väsinud. Eks väsitas omajagu ka kogu võistlusmelu ja rohked muljed. Väsimus oli nii suur, et Sunny ronis Merili sülle autosse magama. Nii nad seal siis koos tukkusid, et veidi aja pärast jälle taas suhelda, suhelda ja veel kord suhelda :)
Sunny ja Affric nautisid oma elu esimest võistlust täiel rinnal.
Selleks, et te aru saaksite, milliseid radu mööda rännati - vaata kaarti. Kuna teistel käis võistlus ka ajapeale, siis vaata ka tulemusi.

Kutsikapere on juba 4-kuune

Kutsikad on kasvanud juba päris suureks. Tänase päeva seisuga on noored gordonid 122 päeva vanad ehk siis 4. kuused.
Pikad paid teile kallid Affric, Carron, Brita ja Sunny !!!

Gloria on 5 aastane !

Palju Õnne Kallis Gloria !

Soojad õnnitlused ka õdedele - vendadele!