Talv üle vaadatud

Lugu sellest, kuidas me talve külastasime.
Oli rahulik ja veidi uninegi laupäevahommik, kui arvuti andis märku uue seikluse avanemisest.
Meie perel on nimelt aastaid juba sees selline seiklusepisik, mis üheskoos teiste seiklejatega meid alatihti huvitavaid ja ilusaid Eestimaa paiku avastama ajab. Seiklejate seltskonda hoiab koos www.seikleja.ee
Sellel laupäeval siis tuli suund seada Lääne-Virumaale. Meil ladistas akna taga lausvihma ilma eriliste selginemise märkideta. Kiire kõne Väike-Maarjasse ja ojeee, seal sadas lörtsi. Pakkisime endid täisvarustusse, koerad autosse ja minek. Pool maad sõidetud, ikka sügis mis sügis ja siis....
Vihm läks järsku üle lörtsiks ja veidi aja pärast sadas ilusat laia lund.
Matkarajal saabusime juba tõelisse talve. Gloria ja Sunny said keebid selga ja matkama. Koerad naudivad alati selliseid retki. Sunny jaoks oli see ühtlasi esimene lumi. Rada viis meid läbi raba ja soo. Retke tegi keerukamaks see, et kilomeetri jagu kulges rada mööda laudteed. See, et laudtee oli lumine ja libe, oli pool muret. Teine teema oli laudtee laius - kohati oli seda vaid ühe laua laiuse jagu. Koerad tippisid nagu modellid jalg-jala ette, sest paiguti oli mõlemal pool laudteed vesi ja laukad. Loodus oli tegelikult imeilus ja need 5 km möödusid liigagi kiiresti.
Meiega samal ajal oli rajal veel kolm tiimi sõpru-seiklejaid, mis tegi laupäeva veetmise veelgi mõnusamaks.
Tagasi Tallinna saabusime jälle sügisesse ...

Pool aastat pole nali

Täna saavad Gloria kutsikad 6-kuuseks, täitunud on esimene poolaasta!
See on tõelise krati parim iga. Ei ole pättust, mis neile tundmata oleks.
Käsud-keelud pole kõik veel selged ja piiridki on vaja pidevalt ülekatsetada.
Kõik neli on särtsu ja sära täis. Tänu sellele saavad nad andeks nii mõndagi.

Palju, palju õnne kallid pisikesed pätid - Affric, Carron, Brita ja Sunny!!!

TAKO agilityvõistlus 03.10

Laupäeval peeti selle aasta esimesed agilityvõistlused siseruumis, sest padu-sügis ei lubanud enam välitingimustes võistelda.
Et kõigile selle võistluse tagamaad selgeks saaksid , peab alustama teemakäsitlust juba neljapäevast.
Just siis otsustas Gloria, et kõhutõved võiksid ka mööda teda käia. Ei tea kas oli see sissesöödud õuntest või millestki muust, aga kõht oli Glorial ikka korralikult lahti.
Neljapäeva hommikul kell 7.00 startis Meril klassiga Vormsile - loodusklassi. Kahepäevane loodusklass Vormsil sisaldas 12 km matka ja kõike muud, mis looduse ja hea seltskonnaga seotud ;)
Igal juhul laupäevaks oli tandem Meril - Gloria üsna kurnatud seisus.
Mis siis võistlustel tegelikult juhtus?
Kuna Glorial oli nende päevadega kõht korda saanud, siis nälg näpistas kangesti. Ilmselt mõjus maius nagu hiiretele juust, ehk siis hüpnotiseerivalt :) Merililt nõks ebamäärasem juhtimisliigutus ja sinna nahka see esimene jooks läkski.
Eks see tegi Merili tähelepanelikuks. Teises jooksus enam ta endale vigu ei lubanud ja nii see II koht sealt tuligi.
Arvestades asjaolusid , siis igati hea tulemus !

Näitusetreeningud

Ka ilu tuleb osata näidata.
Juba enne kutsikate sündi olin lubanud endale, et kutsikad peavad saama hea stardikapitali teadmiste ja võimaluste näol. Tänu sellele teadsin täpselt mida ja millal pean tegema :)
Kutsikad on nüüd saanud nii vanaks, et on paras aeg hakata neid näitusteks ettevalmistama.
Sai siis näitusekohtunik Inga Siiliga kokkulepitud, et algteadmised näitustel toimuvast omandavad Gloria kutsikad just tema juures.
Kokkulepitud ja tehtud ning kutsikaomanikele selline võimalus väljapakutud. Taas pean tegema lugupidava kummarduse nende suunas, sest kõik neli olid nagu üks koer taas trenniplatsil. Anne ja Brita tulid Tartust, et teha ära tunnine näitusetrenn ning siis tagasi sõita. Kõigi kutsikaomanike pühendumus on tõesti imetlemistväärt!
Kuna sedalaadi kogemus pisikestel gordonitel puudus, siis õpime kõike step by step.
Esimeses tunnis lihvisime liikumist ja pöörasime suurt tähelepanu koera ja omaniku vahelisele kontaktile. Koju minnes said kõik kaasa näpunäited, et siis järgmisel nädalal jätkata...

Jahikatse

Laupäeval 12.septembril korraldas Setterite Klubi jahikatse ehk siis täpsemalt oli katse nimi "Jahiomaduste kindlakstegemine metslindude leidmisel". Kohtunikuks hr. Mart Mae
Nagu eelnevatest postitustest lugeda võis, oleme me veidi küll Viljandis harjutamas käinud. Seda, mida Gloria katse päeval kavatses teha, ei teadnud aga keegi ette. Eks ta veidi tundmatus kohas vettehüppamine oli meile mõlemale.
Katse toimus põllul, kuhu kohtunik oli viinud paar vutti ning paar parti. Külalisesinejaks oli põlluserval mäletsev lehm. Kohtuniku ainus kommentaar selle kohta oli, et kui lehma kiusama läheb , siis on kohe katse läbi. Õnneks käis Gloria vaid korra piimaandjat uudistamas ja käskluse peale tuli ilusti tagasi. Edasi läks juba tõsiseks tööks. Entusiasm ja energiatase olid nii kõrged, et esimene põllu kontrollimine toimus kiires galopis. Puuduseks luges kohtunik seda, et Gloria kontrollis põldu kaks korda ehk siis kirjeldusse saime märke - kordas maastikku. Kui esimene kontrollimine tehtud, võttis Gloria traavile ja leidis vuti, märge kirjelduses - leidis uluki kindlalt, juurde vedu 15 m kauguselt. Nüüd järgnes see osa, millega Gloria suutis mind üllatada. Enne lindu tegi ta ilusa seisaku - pointingu. Kui meie kohtunikuga olime talle praktiliselt seljataha jõudnud, ajas Gloria linnu lendu. Selle eest saime kiituse - päeva parim pointing :)
Kui põllult tagasi jõudime, toimus veel paugukatse. Seegi sai edukalt läbitud.
Jahikatse tulemus - III järk.
Samale tulemusele sooritas katse ka Gloria õde - Finfair Girl Friend.

Palju õnne Anu , Tarmo & Blacky ( Finfair Girl Friend ) !!!

Foto : Liina Kümnik

Kutsikad on juba 5-kuused

Täna said Gloria kutsikad juba 5-kuuseks.
Seekordne pidupäev möödus usinasti "koolipinki nühkides". Kõik said kooki ja konti kutsikakoolitunnis.

Palju, palju õnne kallid Affric, Carron, Brita ja Sunny !!!

Kennelite kokkutulek Haminal

Igal aastal septembri esimesel nädalavahetusel toimub Soomes kolme gordoni settereid kasvatava kenneli kokkutulek - kennel Finfair, kennel Moonset ja kennel Groovin.
Viimased kaks aastat on kokkutuleku kohaks olnud Hamina.
Meie reis algas juba reedel, kui hommikuse laevaga suuna Helsingile võtsime. Reisiseltskonda kuulusid sellel aastal Helis, Urho , Henri ning nende pere gordoneid esindas sellel aastal Emmy, siis Anne ja Brita(Gloria kutsikas) ning Meril ja mina koos Sunny'ga. Gloria jäi seekord koju.
Juba pikka aega on olnud mul soov külastada Soomes Hyvinkääl asuvat koerte taastusravikeskust. Nii me seekord oma plaanid tegimegi.
Tegelikult on tegu kompleksiga, kuhu kuuluvad koerte hotell, ujula, füsioteraapia kabinet, soolakamber, trimmimisruumid ning koolitusruumid. Väikese ekskursiooni käigus saime sellest kõigest ka korraliku ülevaate. Kohe selle kompleksi kõrval asub agilityhall.
Nii et kõik on käe-jala juures.
Kuna ilm oli ilus ja aega meil jagus, tegi Urho ettepaneku minna väikesele matkale, mis tegelikult oli ettevõtmine minu hingele. Nii me siirdusime Repovesi rahvusparki.
Ega me teab mis pikka matka teinudki , kuskil 6 km, aga see-eest oli tegu tõeliselt looduskauni paigaga. Kohe matka alguses oli Soome pikim rippsild ning need trepid...
Neid peab lihtsalt ise nägema ning proovima :) Koha tegelik väärtus seisnes aga nendes hunnitutes vaadetes, mis igal sammul avanesid.
Nüüd hakkas juba õhtu kätte jõudma ning meil oli aeg sättida endid kogunemispaika Haminal.
Soe tunne oli kohtuda taas nende inimestega, kellega vast aasta tagasi sai koos mõnusalt aega veedetud. Koos käivad ju ikka need inimesed, kellel on ühised huvid ja sarnased vaated elule. Minu jaoks kõige põnevamad olid arutelud, mis puudutasid gordoni setteri aretust.
Laupäeval oli palutud lektoriks hr.Timo Kuosmanen. Teemaks seekord suhtlemine koeraga, kontakt, stress ja rahustavad signaalid. Hiljem praktilises osas sai proovida mitmeid harjutusi ning ühtlasi ka uusi ideid, mida koeraga koos ette võtta.
Pärastlõuna oli planeeritud sportlik ning õhtu saabudes olid kõik parajalt väsinud.
Õhtu lõpetuseks ootas kõiki kuum saun ja lõke. Siinkohal ei saa ma taas mööda kaunist loodusest, sest meie elamine-olemine oli väikese ent uskumatult ilusa järve kaldal ning patt oleks olnud jätta kasutamata võimalust minna õhtusele paadisõidule.
See, et Henri väga hästi sõuda oskab, oli minu jaoks juba teada tõde. Igal juhul oli laupäevane päev igati kordaläinud.
Pühapäeva varahommikul, kui kutsikad välja küsisid ja äratuskell helises...
Prrr, sadas paduvihma. Tegelikult polnud selles aga midagi kohutavat, sest käes oli kojusõidu aeg. Kiire hommikusöök, südamlik hüvastijätt ja koduteele.
Tagasi Tallinnasse jõudsime pealelõunal, meeles mõlkumas veel soome gordonid, südamlikud inimesed ja loomulikult tohutult ilus loodus.