Nagu juba öeldud, oli see nädalavahetus väga töine. Kuna ise pole võimalik igal pool kohal viibida, siis saame aimu toimunust just tänu Railile, kelle sulest on pärit ka järgnev mõnus jutt ...
"Meie seiklused sellel nädalavahetusel ei lõppenud näitusel käiguga. Peale Räpina näitust kihutasime Tallinna poole, et osa võtta Kristjani sugulase sünnipäevast. Pühapäev sai aga jälle tagasi lõuna-Eestisse sõidetud, sest kokku oli lepitud kohtumine Kalev Võitlaga. Viljandimaal, Suure-Jaanis, Koidu talus on nimelt võimalik käia põllul linnujahti õppimas.
See, meie päeva, põhiplaaniks oligi - tutvustada Carronile tõelist metsalindu ning harjutada väheke jahti.
Varem kokkulepitud aja lükkasime tunni võrra edasi, sest ilm oli taaskord sellele suvele nii omaselt kõrvetavalt palav. See aga asja ei parandanud. Päike siras taevas ning õhk oli lämbe.
Kohale jõudsime kuueks. Siis pool tunnikest juttu ning edasi suundusime õppeplatsile. Koduse kokkuleppe kohaselt jäävad kõik jahiga seotud tegevused Kristjanile, mis tähendas, et platsil hakkavad oma oskusi näitama Kristjan ja Carron. Mulle pidi jääma fotograafi osa.
Olime mõlemad õhinas. Korra varem oli Carron päris tubli ning kohalike linna lindude peale oskab poiss väga hästi seisu teha. Kõik tundus minevat sujuvalt, aga edasine asjade käik oli hoopis teistsugune.
"Jahti" alustasime linnu tutvustamisega koerale, mille peale tegi meie tubli "jahikoer" kolm sammu tagurpidi. Sellist "elukat" polnud ta elu sees varem näinud. Võib öelda, et seda arvamust kandis ta endaga, kuni treeningu lõpuni. Faasan oli ohutu ainult siis, kui ta oli turvaliselt Kalevi käes ning sellele sai läheneda tagant poolt. Kuna lind oli võõras, siis mingist seisakust ei olnud samuti juttu. Kõik, õnneks, lootusetu ei olnud. Otsingule läks meie linnukoer ilusasti ja vaatamata täielikkule tuulevaiksele ilmale võttis ta ka lõhna päris hästi üles.
Seda kiitis Kalev eriti.
Kokkuvõtteks võis lugeda päeva, pigem isegi terve nädalavahetuse õnnestunuks. Kalevilt saime õpetussõnad, millele rohkem tähelepanu pöörata, kaasa anti ka üks hirmuäratav faasan, millega ise harjutada, Räpinas tuli meie esimene SERT ning edasi-tagasi sõitmine (kokku 1100 km) mõjus hästi Carroni autosõidufoobiale. Poiss oli tagasi linna poole liikudes tagaistmel nagu vana kunn ise :) "
Posts
