Hetkel on selline veidi vaikelu periood. Nagu kõik oleksid vajunud kergesse talveunne.Selline näiline rahu on osaliselt tingitud sellest, et üle kümne aasta on väljas jälle tõeline talv.
Kui kraadiklaas akna taga näitas 23 kraadi miinust, ei tahtnud keegi nina õue pista. Silmale on selline loodus kaunis vaadata, kuid kehale on nii krõbe pakane siiski veidi kurnav.
Samas on hubased need õhtud, kui kõik on koos kamina ees. Koeradki naudivad siis kaminasoojust.
Gloria sätib ennast esimesena tulepaistele sooja. Sunny on aga see, kes tunneb tule ees aukartust, käib kaminast kaarega mööda ja kõõritab silmanurgast, et kas ikka kõik on ok.
Kuulekusetrennidega oleme pidanud külmapühi, kuid agilitytrennides on Meril ja Gloria pausideta käinud. Sellistes ekstreemsetes tingimustes on vaja tähelepanu pöörata palju rohkem pisiasjadele kui muidu. Väiksemgi lohakusviga või mõtlematus võib lõppeda nii koerale kui ka koerajuhile vigastusega.
Tegelikult ootame juba soojemaid aegu , et saaks pikemaid retki ette võtta.
Posts
Jah, viimased ajad on vaikelu moodi meilgi, just trennide mõttes. Aga oma metsaskäike me ei lõpetanud ka siis, kui väljas oli üle -20 kraadi külma. Esimene hundiulgki ära kuulatud ja mällu fikseeritud ;). Retked olid meil külmaga muidugi palju lühemad - tavaliselt piisas poolest tunnist, et Lex ja Affric ära väsitada kõrges lumes sumpamisest. Külma nad õnneks ei pelga ja väike karastamine on läinud asja ette - poisid terved kui purikad :D.
ReplyDeleteLoodame, et peagi saame normaalse trennirütmi jälle tagasi. Küll see külm tasapisi taandub...
Tervitusi kõigile !
Marilin ja gordonipoisid.