Jahikoolitus Suure-Jaanis

Eesti Setterite Klubi on ikka igal aastal korraldanud meie setteritele jahikoolituspäevi. Selle aasta esimene selline päev leidis aset Suure-Jaanis jahimees Kalev Võitla linnukoerte õppe-ja harjutusväljakul.
Laupäeva hommikul ühendasime Liinaga jõud ning suundusime Viljandi poole. Kaasa võtsime Gloria ja Oltsu.
Vaatasime ilma ja pidasime aru, et kas Gloria üldse soojast autost märjale põllule tuleb.
Pikk tee Suure-Jaani tundus koos sõites kuidagi uskumatult lühike. Kohalejõudes olid need kes esimese grupis õppisid oma õppepäevaga juba poolepeal. Huvitav oli kuulata, kuidas staažikas jahimees meie mitte just eriti jahikoertele näpunäiteid jagas ning igati julgustas neid jahitreeningutega edasi tegelema.
Nüüd jõudis kord meie kätte. Põllul oli seekord otsimiseks üks vutt ning üks faasan. Kuna Glorial on alati jahiinstinkt väga tugev olnud ja sellel aastal me polnud veel põllule saanud, siis otsustasin esimese ringi teha kasutades pikka 20 meetrist nööri. Minu kartused, et Gloria "ülekeeb" olid asjatud. Gloria leidis mõlemad linnud ilusti ning jäi ootele. Nüüd aga järgnes see osa, mida ma polnud oodanud...
Meie eesmärk Gloriaga oli tuletada meelde jahitõed ning teha üks mõnus jahitreening. Seetõttu võtsin endale rohkem jälgija ja suunaja rolli ning lasin Glorial vabalt töötada. Kui Gloria oli linnu leidnud ootas ta hetke jälgides lindu ning seejärel pöördus ta minu poole. Kuna ma endiselt jälgisin ta tegevust umbes 10 meetri kauguselt, siis tuli Gloria, istus mu ette maha ning vaatas küsivalt otsa.
See oli nagu kahekõne sõbraga, kellega ollakse üks tiim. Me tegime põllul koos tööd, mis ühtlasi oli ka koostöö. Me jälgisime ja kuulasime teineteist ja see oli uskumatult hea tunne.
Jahti käisid harjutamas ka Affric (hellitusnimega Pärtel :)) ja Carron. Mõlemad poisid olid tublid ja seda Kalev Võitla ka neile ütles. Carron on meil spetsialiseerunud vutile. Samas Affricul nii suuri eelistusi ei ole.
Kõige suurema jahipotensiaaliga setteriks aga tunnistati Oltsu, kes tõesti iga karvaotsaga näitas välja, kui väga ta tahaks taas ja taas lindu otsida. Seda kõike oli väga ilus vaadata.
Päev veeres kiiresti õhtusse ning koju jõudes olime kõik mõnusalt väsinud.
Suured tänud Liinale, kelleta see päev poleks olnud just selline nagu see oli ! :)

Kevadine Tankimäe vallutamine

Foto : Helen Vaher

Kevadkuu esimene päev on juba aastaid Keilas veedetud ja ei olnud seegi aasta erand. Ootamas oli tuttav mägi ja krossirada ning loomulikult sõbrad, kes samuti olid tulnud koertega mõnusat teisipäeva veetma.
Ipsoni korraldatav mäkkejooks ja kross on alati olnud ilusaks alguseks suvisele hooajale.
Kevad on näidanud siiani üsna külma ja kalki palet, kuid suur oli meie rõõm kui 01.mai hommikul säras päike ning tõotas tulla ilus päev.
Gloria polnud ammu ühelgi üritusel käinud ning kuna me oleme temaga ideaalne paar, siis otsustasime meiegi seekord mäkke "joosta". Gloria tundis ennast seltkonnas hästi ja nii me nautisimegi ilma ja inimesi. Otsustasime Meriliga, et "paneme joonele" ning võrdleme Gloria ja Sunny mäkkejooksu aegasid.
Esimesena läksime meie Gloriaga, andsime endast parima ning saime tulemuseks 20,25 sek. Meril oli taktitundeline ja jättis targu meie jooksu kommenteerimata.
Nüüd tuli Meril ja Sunny kord päkkadele valu anda. Kuna Sunny ei kannata hetkegi Merilist eemal olla, siis ta suisa lendas mäest ülesse Merilile järele. Tulemus tuli ka vastav - 13,41 sek!!!! Ma teadsin, et me Gloriaga olime aeglased, aga et me noortele suisa 6,84 sekundit alla jäime oli küll tugev egolaks :) Ma parem ei hakka täpselt kirjeldama, kui pikk see maa mäkke oli.
Jäänud oli veel kross, kuhu me targu Gloriaga endid proovile panema ei läinud. Meril sättis endale jooksuvöö ning Sunny'le traksid peale. Kui kõik eelnev oli olnud puhas meelelahutus, siis edasine oli juba sport selle sõna õiges tähenduses. Iga aastaga on Meril ja Sunny oma aega krossirajal minuti võrra parandanud. Sellel aastal oli plaan jätkata samas graafikus. Saatsin noored starti ning jäin huviga finishisse ootama. Kulus täpselt 13 minutit ja 53 sekundit ning kohal nad olidki. Eesmärk täidetud ja naistearvestuses kolmas kohtgi koju toodud.
Päev oli igati korda läinud. Meie Meriliga olime väga rahul ning koerad lebotasid rammestunult järgmise hommikuni.
Tänud Ipsonlastele juba traditsiooniliselt mõnusa päeva eest!!!

                    

Kutsikad on juba kolmesed

No mis kutsikad nüüd nii väga enam, aga ikkagi :) Lahedad tegelased, kes oma olemuselt on siiski veel lapseohtu. Seda kõike heas mõttes. Oma muretu olemise ja natuke süüdimatu tegutsemisega tekitavad nad hetkega hea tuju.
Nagu juba tavaks, pidasime väikest viisi sünnipäevapidu. Brita pere kahjuks küll tulla ei saanud, kuid teised olid kõik kohal. Kolme aastaga on kutsikad kasvatanud oma peredest need, kes nad tänaseks on. Sarnase maailmavaatega inimestega oli mõnus mõtiskleda erinevatel koertega seotud teemadel. Arutasime agility õpetamise nippe, panime paika selle aasta näituseplaane ning tegime natuke pilte.
Vaatasime veidi ka tulevikku ning peab tõdema, et tõotab tulla põnev aasta.
Hetkel rohkem saladuseloori ei kergita vaid soovin kõigile :
Palju õnne!

Lugemiseks Eesti Setterite Klubi blogis

Kokkuleppeliselt saavad Eesti Setterite Klubi blogis sõna kõik eelneva aasta kokkuvõttes erinevatel aladel ära märgitud setterid.

Täna ilmus lugu Gloriast. Kogu teksti toimetas Liina ning tegelikult annavad just tema kommentaarid loole õige värvingu.
Kogu lugu täispikkuses on saadaval siin.
Samas blogis tutvustavad oma koeri ka Brita, Affricu ja Carroni omanikud.

Eesti Setterite Klubi 16. sünnipäev ja kokkuvõtete aeg

Igal aastal veebruaris peame ESK sünnipäeva ja teeme kokkuvõtteid möödunud aastast.
Seekord oli kohal 19 liiget. Päeva alustuseks pidasime maha konstruktiivse koosoleku, kus arutasime eesti setterite arengule olulisi küsimusi.
Juhatus on tõesti head tööd teinud ning koosoleku lõpetasimegi juhatusele ka järgnevaks kaheks aastaks edu soovides.
Järgnes edukamate autasustamine. Eelmise aasta edetabeli leiab siit.
Oli ikka uhke tunne küll, kui kõik Gloria kutsikate omanikud aukirjad said. Siit võib võib olla teha natuke meelevaldse järelduse tõu kohta :)
Igal juhul palju õnne kõigile Finfair'i kasvandikele ning tänud Helisele ja Urhole!
Meeleolu muutus aina lõbusamaks ning sünnipäevgi sai vääriliselt tähistatud.

Foto: Liina Kümnik

Selle nädala heategu ...

Laupäeval 21.jaanuaril korraldasid Royal Canin ja koeraspordiklubi Koerus aianduskeskuses Hortes suure trikipäeva. Tihedas koostöös loomakaitsjatega oli see juba teine samalaadne üritus.
Oma osa andsid ka Meril ja Sunny, kes koos teiste Koeruse agilitysportlastega tegid väikese agilitydemo. Rahvast oli palju ja uudistajaid omajagu. Kõik esinejad tundasid ennast hästi ning päeva lõpuks polnud vähemalt koertel küll mingeid väsimuse tundemärke.
Meil omalt poolt oli hea meel, et saime anda killukese inimeste harimise raskel teel.
Ei ole ju lemmikloom iluasi ega tarbeese. Inimese parima sõbrana on ta ära teeninud vastava kohtlemise ning paljudele tuli üllatusena, kui palju põnevat saab koos neljajalgse kaaslasega ette võtta.
Martin Vuks'i fotogaleriid üritusest saab vaadata siit.
ETV uudiste klippi näeb siit
Mõlemast leiate ka meie Sunny :)

Uus aasta - uus algus...

Tegelikult küll oli uus algus juba eelmise aasta lõpus 4.detsembril 2011, kui kennelis Moonset sündisid meie Gloria õe Marie kutsikad. Kenneli perre lisandus kolm ilusat tüdrukut ja viis toredat poissi.
Kuna kogu Finfair'i pere on alati hästi ühtehoidev olnud, siis ei olnud üldse mõeldav, et me uusi ilmakodanikke tervitama ei lähe. Kui sünnist oli möödunud juba turvalised seitse nädalat, võtsime pühapäeva varahommikul suuna Soome poole.
Reis kulges viperusteta ning lõunaks jõudsime Mikkelisse, kus meid ootas 11 gordoni setterit ning lahke pererahvas.
Teada jutt, tited on alati armsad, olgu nad siis inim-või loomalapsed.
Kui tegemist on sulle hingelähedase tõuga ja veel sugulastega, siis on katsikulkäimine eriti põnev.
Millised nad siis olid...
Tüdrukud olid krapsakad ja tõesti kenad. Kohe tulid nad külalisi uudistama, kohe olid nad valmis suhtlema, kohe oli vaja venna saba närida, kohe... Midagi ei jäänud pärastiseks :) Siis olid juba uued toimetamised.
Poisid aga olid tõelised Tootsid. Kui Tarja arvas, et nüüd võiks mõned pildid teha selles võtmes nagu tema soovis, siis poistel oli asjast oma arvamus.
Marie saalis väärikalt külaliste ja võsukeste vahet, andes märku sellest, et tema on seekord seltskonna staar.
Tarja ja Kari juures saime veeta napid 3,5 tundi, mis oli ilmselgelt liiga vähe. Vähemalt mina oleks võinud elada seal pesakastis päevi ilma, et mul igav oleks hakanud.
Tagasitee kulges kiiresti, sest muljed olid värsked ning nii hea oli arutada ja meenutada, et oli kord Ungaris :)
Tänud Tarjale ja Karile sooja ja südamliku vastuvõtu eest ning reisiseltskonnale sügav kummardus!Kõigile kutsikatele soovime aga toredaid ja armastavaid kodusid!