Selle nädala heategu ...

Laupäeval 21.jaanuaril korraldasid Royal Canin ja koeraspordiklubi Koerus aianduskeskuses Hortes suure trikipäeva. Tihedas koostöös loomakaitsjatega oli see juba teine samalaadne üritus.
Oma osa andsid ka Meril ja Sunny, kes koos teiste Koeruse agilitysportlastega tegid väikese agilitydemo. Rahvast oli palju ja uudistajaid omajagu. Kõik esinejad tundasid ennast hästi ning päeva lõpuks polnud vähemalt koertel küll mingeid väsimuse tundemärke.
Meil omalt poolt oli hea meel, et saime anda killukese inimeste harimise raskel teel.
Ei ole ju lemmikloom iluasi ega tarbeese. Inimese parima sõbrana on ta ära teeninud vastava kohtlemise ning paljudele tuli üllatusena, kui palju põnevat saab koos neljajalgse kaaslasega ette võtta.
Martin Vuks'i fotogaleriid üritusest saab vaadata siit.
ETV uudiste klippi näeb siit
Mõlemast leiate ka meie Sunny :)

Uus aasta - uus algus...

Tegelikult küll oli uus algus juba eelmise aasta lõpus 4.detsembril 2011, kui kennelis Moonset sündisid meie Gloria õe Marie kutsikad. Kenneli perre lisandus kolm ilusat tüdrukut ja viis toredat poissi.
Kuna kogu Finfair'i pere on alati hästi ühtehoidev olnud, siis ei olnud üldse mõeldav, et me uusi ilmakodanikke tervitama ei lähe. Kui sünnist oli möödunud juba turvalised seitse nädalat, võtsime pühapäeva varahommikul suuna Soome poole.
Reis kulges viperusteta ning lõunaks jõudsime Mikkelisse, kus meid ootas 11 gordoni setterit ning lahke pererahvas.
Teada jutt, tited on alati armsad, olgu nad siis inim-või loomalapsed.
Kui tegemist on sulle hingelähedase tõuga ja veel sugulastega, siis on katsikulkäimine eriti põnev.
Millised nad siis olid...
Tüdrukud olid krapsakad ja tõesti kenad. Kohe tulid nad külalisi uudistama, kohe olid nad valmis suhtlema, kohe oli vaja venna saba närida, kohe... Midagi ei jäänud pärastiseks :) Siis olid juba uued toimetamised.
Poisid aga olid tõelised Tootsid. Kui Tarja arvas, et nüüd võiks mõned pildid teha selles võtmes nagu tema soovis, siis poistel oli asjast oma arvamus.
Marie saalis väärikalt külaliste ja võsukeste vahet, andes märku sellest, et tema on seekord seltskonna staar.
Tarja ja Kari juures saime veeta napid 3,5 tundi, mis oli ilmselgelt liiga vähe. Vähemalt mina oleks võinud elada seal pesakastis päevi ilma, et mul igav oleks hakanud.
Tagasitee kulges kiiresti, sest muljed olid värsked ning nii hea oli arutada ja meenutada, et oli kord Ungaris :)
Tänud Tarjale ja Karile sooja ja südamliku vastuvõtu eest ning reisiseltskonnale sügav kummardus!Kõigile kutsikatele soovime aga toredaid ja armastavaid kodusid!